Mihkel Kunnus: isiklik on poliitiline. Lähisuhtevägivalla pimetähne

Mihkel Kunnus. Foto: Alar Truu/ Õhtuleht

Ainus viis vähendada vägivaldsust on minimeerida tegureid, mis suurendavad vägivaldse käitumise tõenäosust, nende teadvustamine eeldab aga võimalust neist rääkida, kirjutab Sirbis publitsist Mihkel Kunnus.

«Perevägivalla terminist täpsem on lähisuhtevägivald. Asjad väljuvad kontrolli alt just oma kõige lähedasemaga ning füüsilise ja vaimse vägivalla ilmingud on enamasti põimunud. Siinjuures ei maksa primitiivselt polariseerida (naised näägutavad – mehed peksavad). Mõnikord aitab paariteraapia, kui paar varakult adub, et suhe võib käest ära minna … Praegu aga ootaksin Kunnuselt kui intelligentselt inimeselt (enese)analüüsi, millest võiks olla kasu teistel (meestel), kes samamoodi on puntras (Tiina Jõgeda, Facebook 22.12.2016).»

Selle kirjutisega ei pretendeeri ma ammendavusele ega isegi mitte ülevaatlikkusele, vaid keskendun mõnele olulisemale aspektile, mida avalikus arutelus on eri põhjustel kõige vähem käsitletud.

Lähisuhtevägivalda käsitlev arutelu katab tavaliselt kõike asjassepuutuvat sama hõlmavalt nagu harjased hambaharja: ühest otsast, ühes suunas ja ühekülgselt. Hea – täiesti representatiivne – näide on lähisuhte­vägivallale pühendatud Sirbi erinumber (30.06.2017), kus hästi põhjalikult, mitmekordselt, liiaselt ja emotsionaalselt korratakse üle see, milles valitseb enam-vähem täielik üksmeel: «Vägivallale ei ole õigustust, vägivald tuleb lõpetada ja vägivallatsejad vastutusele võtta.»

Ja siis tuuakse selle vaidlustamata teesi toetuseks hulganisti konkreetseid näiteid, osutatakse majanduslikule kahjule, korratakse üle feministlikud klišeed ohvri süüdistamisest jne. Peaaegu üldse ei puudutata vägivaldsuse põhjusi, ei tehta ettepanekuid, kuidas vägivalda vältida ja ennetada, ning isegi selles osas, mida tagantjärele teha, ollakse üsna napi- ja üldsõnalised, lühidalt: puudub peaaegu igasugune analüütilisem vaade, mis annaks suuniseid mõistmiseks, ammugi siis tegutsemiseks.

Sina ei tohi mitte põhjusi otsida!

«Võim. Kontroll. Allutus. Need ajendid on seksuaalvägivallatseja käitumise taga» – sellise põhjuste postuleerimisega algab Kristina Birgi artikkel «Süüdi on süüdlane». Poole säutsu pikkuses välja tooduna paistab feministliku diskursuse analüütiline küündimatus eriti selgelt välja. Ometi väärib see siin esiletoomist kahel põhjusel.

Esiteks on see väga levinud ja teiseks võrsub see suurema kandepinnaga kohast, mis teeb põhjuste analüüsi eriti raskeks: nimelt ei suudeta eristada õigustamist ja põhjuste eritlemist. See on mõneti mõistetav, sest teaduslik meetod ja õigustamine ongi paljus sama ülesehitusega: mõlemal juhul depersonifitseeritakse vaadeldav ja ehitatakse põhjusahelad, mis ulatuvad kaugemale konkreetsest vägivallaaktist ja selle sooritajast.

Kuna süü hajumist kardetakse nagu tuld, siis visatakse pikemata üle parda kõik, mis ähvardab hälbida tautoloogiast «Süüdi on süüdlane», kusjuures viimase teeb eriti piinlikuks asjaolu, et sellega üritatakse (enamasti ühese seksistlikkusega) mööda hiilida süütuse presumptsioonist. Igasugune pikem menetlemine ja arutelu on ju vähemasti potentsiaalselt ohvri süüdistamine!

Küsimus «Kes on süüdi?» on a priori kahtlane, sest teadagi ju, et süüdlane on süüdi. Samuti loetakse talumatult õõnestavaks selline küsimus nagu «Kui palju on keegi süüdi?» (ammugi on ketserlik nii pikki seoseahelaid loov analüütilisus, mis ähvardab ivankaramazovlikus meeleheites: «Oo, omast arust, oma viletsa, maise, Eukleidese mõistuse järgi ma tean ainult seda, et kannatus on, et süüdlasi pole, et kõik tuleb üksteisest, otse ja lihtsalt, et kõik voolab ja tasandub»).

Moekas importmalakas «See on ohvri süüdistamine!» peksab arutelust välja igasuguse põhjuste analüüsi ja katab selle kinni mõne instrumentaalselt täiesti kasutu feministliku klišeega nagu «Vägivalla juured on toksilises maskuliinsuses», «Süüdi on süüdlane», «Patriarhaalsus tegi!» vms.

Lähisuhtevägivalda käsitlevates artiklites pühendatakse õlgmehikese «vägivalla õigustus» tampimiseks ohtralt energiat ja ruumi, kuigi see õlgmehike on juba ammu nii tapetud, et pole enam surnud, vaid juba antielus.

Mis põhjustab lähisuhetes vägivalda?

Loomulikult pole ühte ja kontekstitut põhjust – nimetatagu seda toksiliseks maskuliinsuseks, kurjuseks, võimu­ihaks, patriarhaalsuseks, soorolliks, saatanaks või milleks tahes – on palju vägivaldsuse ilmnemise tõenäosust soodustavaid tegureid.

Triviaalne näide on alkohol, legaalne narkootikum, mille agressiivsuse kasvu põhjustav mõju ja impulsi kontrolli all hoidmise võime kahanemine on teaduslik aabitsa­tarkus, aga mille tarvitamine on kultuuris nii sügavalt sees, et selle suure vägivallasoodustaja vastu ei söandata astuda kuigi valjuhäälselt. Õilis poliitik võib küll ennastsalgava pingutusega panna valge lindi rinda, aga alkoholitöösturite lobi ees säilitab siiski kaine mõistuse.

Alkohol on siiski meie kultuuris olulisim ja rohkelt pruugitud legaalne narkootikum, aga organismi reaktsioon sellele on loomulikult kinni looduses. Tähelepanu väärib asjaolu, et alkoholijoove on raskendava asjaoluna karistusseadustikus lausa eraldi välja toodud, kusjuures see on täielikus vastuolus elulise kogemusega, mille järgi toimib joove moraalselt kergendava asjaoluna.

Seega on alkohol ka hea näide, kui raske on vägivalla põhjuste mehhanismist rääkida: alkoholijoobe väljatoomist peetakse «süü alkoholi kaela ajamise» muster­näiteks, ometi on selle tuvastamine juriidiliselt raskendav, vastutust suurendav faktor.

«Täna on riigipüha. Politsei teab – pühade ajal saavad inimesed kõige rohkem peksa. Saavad seal, kus peaks olema kõige turvalisem: kodus,» ütles president viimases aastapäeva kõnes.

Muidugi, pühade ajal ju juuakse rohkem. Presidendi tundelist sedastust tuleks aga vaadata selle alternatiivi valguses. Kui tänav või töökoht on naisele ohtlikum kui kodu, on selle riigi ja ühiskonnaga midagi tõsist lahti, tõenäoliselt on tegu poliitilise kaose või sõjaolukorraga. Kodu on ikka olnud privaatsfääri nähtus, koht, kuhu riiklik, seadustest lähtuv elukorraldus ulatub väga piiratult. Niisiis on analüütilisele, alternatiiviga kõrvutavale pilgule tõdemus, et kodu on naisele kõige ohtlikum koht, tegelikult positiivse sisuga.

Sama on lähisuhtega. Kui tegu ei ole sõja, näljahäda või muu täiesti ekstreemse olukorraga, siis ongi peamiseks vägivalla ilmnemise vormiks mehe ja naise puhul just nimelt lähisuhe ja seksuaalsus. Ja kuigi see hirmutav, süüst vabastatud kategooria – loodus – võib ärritada ja selles võib näha jälle õigustajat, siis peab kardetavasti ikka natuke vaatama ka seda, millise loodusliku antuse kulturiseerimisega me antud juhul kimpus oleme. Ikka tuleb üle korrata: loodus ei õigusta midagi, aga looduse tundmine aitab käitumist mõista ja kujundada.

Evolutsiooni taak

USA väljapaistev (nais!)antropoloog Helen Fisher toob oma monograafias «Miks me armastame? Romantilise armastuse olemus ja keemia» (ek 2006) rohkesti empiirilisi andmeid lähisuhtevägivalla kohta läbi ajaloo ja kultuuride ning võtab kõik selle kokku üsna omapärase metafooriga, aga asja iva see ei muuda: «Kogu selle vägivalla taga peitub meeste ürgne tung kaitsta end sarvede saamise eest ja hoida anumat, mis võib kanda tema DNA-d» ja «seega on armukadedusel reproduktiivsed eelised.»

Ei pea nõustuma evolutsioonipsühholoogilise kontseptualiseerimisega, aga armukadeduse ja omandiinstinkti rolli ühe lähisuhtevägivalda soodustava tegurina on raske ülehinnata. Sama, mida Helen Fisher, võiks rääkida ka näiteks Tartu Ülikooli (TÜ) käitumisökoloogia professor Raivo Mänd.

Piisas tal vaid suu lahti teha, kui kogu Feministeerium oli hoobilt tagasõrgadel ja igasugune natukenegi loodusteaduslikuma algupäraga diskussioon kisati surnuks: professor naelutati aasta šovinisti tiitli kandidaadina Feministeeriumi häbiposti ja TÜ oli sunnitud tema kaitseks sõna võtma.

Ometi pole raske näha, et näiteks ühe sellesse kompleksi kuuluva ürgse, vägivaldsust soodustava hirmu – «kulutada äärmiselt palju aega ja energiat teise mehe DNAga lapse kasvatamisele» – saaks tänapäeva tehnoloogia juures väga lihtsalt ja ka mitte kuigi kallilt neutraliseerida: korraldada riiklikult iga vastsündinu isaduskontroll.

Käepäraselt võib osutada näiteks Aimée Beekmani 1978. aastal ilmunud romaanile «Valikuvõimalus», loole naisest, kes abiellub heasüdamliku pehmoga, aga teeb «talle» kolm last meele­pärasema geneetilise potentsiaaliga isasega.

Kätlin Kaldmaa on kirjutanud Eesti Päevalehes sellele romaanile viidates: «Minu arvates on «Valikuvõimalus» eesti kirjanduses kõige naisemeelsem romaan. Jah, olen isegi ämmaga selle raamatu alusel eetikast ja südametunnistusest ja muist valupunktidest kõnelenud, aga enda juurde ma jään ja peategelase valiku kiidan kõigel häälel heaks.» 

Kui siia kõrvale panna tugev sooline kallutatus laste hooldusõiguse jaotamisel ja valdav võimetus tagada isade õigus näha oma lapsi, siis võib mürgiselt nentida, et kui üldse kasutada nii valuslolli mõistet nagu vägistamis­kultuur, siis meil on isade või isaks vägistamise kultuur, sest ainult sellel on seaduse soosing ja ühiskonna tabukaitse.

Millise paragrahvi alla läheb valetamine antibeebipillide võtmise kohta või kondoomi salaja läbitorkamine? Selline «mehe fakti ette panemine» võib olla jälle üks vägivaldsust soodustav tegur. Vägivald on ju tihti eskaleerunud erimeelsus ja lapsesaamine on par excellence näide kompromissi võimatusest. Abordiküsimuses on võim 100 protsenti naise käes (See, erinevalt Atwoodi fantaasiast «The Handmaid’s Tale», on reaalsus). Mida on mehel teha, kui naine otsustab «tappa tema lapse»? Ainult laulda (vt nt Aventura «El aborto») või kirjutada märatsevaid moralistlikke traktaate.

Või vastupidine juhtum: mees ei taha last (loe: alimente kaela), aga naine lihtsalt «paneb ta fakti ette». Seda karjuvalt ebaõiglast võimujaotust on mõned feministliku ajukahjustuseta võrd­õiguslased loomulikult märganud ja ühe leevendusstrateegiana välja käinud sellise idee nagu «finantsiline abort». Sest, kui mehel puudub bioloogilise abordi puhul igasugune kaasarääkimisvõimalus, siis peab tal olema võimalus teha omapoolne katkestus vähemalt materiaalsel tasandil. See oleks tõenäoliselt üks lähisuhtevägivalda vähendav tegur. Kes võtab valimisprogrammi, nooh?

Veel üks pimetähn: tehnoloogia

Armukadedus ja (võimalik, potentsiaalne) truudusetus on järjekordne võimalik vägivaldsuse soodustaja ja vallandaja lähisuhetes. Selle võimaluste­välja plahvatuslik avardumine seoses infotehnoloogia arenguga on kindlasti andnud oma osa lähisuhtevägivalla jätkumisse ja ka võimendumisse rikastes, tiheasustusega liberaalsetes demokraatlikes riikides (Põhjamaade paradoks, eks).

Toon suvalise näite: «End Suur­britannia juhtivaks lahutusteenuseks nimetav Divorce-Online tuli lagedale hämmastava statistikaga: peaaegu üks viiest paarist toob lahkumineku põhjuste seas viiteid Facebooki sotsiaalvõrgustikule. Olete kuulnud ütlust, et truudus on võimaluse puudus? Lahutus­advokaadid kinnitavad, et täpselt nii ongi: Facebooki ja Bebo sarnaste keskkondade plahvatuslikult kasvanud populaarsus ahvatleb inimesi kallimaid petma.»

Abielutruudus pole midagi loomulikku. See ilmneb juba põgusa pilgu korral sellele, kui suurt kultuurilist ressurssi on läbi ajaloo sellele pandud ja ikkagi põrutud. Tiheasustus, Tinder, alkohol, porno ja pihuarvuti – milline võimas survekompleks ja afektistruktuuri­teisendi monogaamia vastu! (Tean kahte üsna pikaajalist abielu, mis on purunenud brauserisse unustatud paroolide tõttu – ja abielud ei purune reeglina valutult.)

Püsiühendusega ühismeedia võimaldab aktualiseerida ja salvestada iga selja­ajuimpulsi, mis oleks mobiiltelefoni- ja internetieelsel ajastul lihtsalt välja magatud.

Kas mõnes kultuuris ollakse vägivaldsemad?

Jah. Kui jätta kõrvale universaalsemad tegurid (poliitiline ja majanduslik ebakindlus jms), siis Norbert Eliase sõnadega: vähem tsiviliseeritud kultuuri korral. Elias toob tsiviliseerumisprotsessi ühe tunnusjoonena välja jõu­kasutuse üha suurema koondumise riigi kätte. See tendents on imbunud üsna sügavale meie moraalsesse intuitsiooni ja afektistruktuuri.

Väga lühidalt kõlab üldistus järgmiselt: mida tähtsamal kohal on indiviidi käitumise reguleerimisel au, seda vägivaldsem on kultuur. Aukultuur on vägivaldne kultuur (üllatunud lugeja, kes on harjunud pidama au läbi ja lõhki positiivseks asjaks, võib siinkohal mõelda aumõrvadele, rüütliaule, duellidele, au kaitsmisele, au haavamisele jne).

Haavatud au kaitsmist ei saa põhimõtteliselt delegeerida riigile. Häbi ja hirmu vahekorda pidas Juri Lotman käitumise reguleerimisel nii oluliseks, et pidas seda heaks kultuuritüpoloogia lähtekohaks, lühidalt: kui teisi saab survestada seaduse jõuga, siis ««au» eeldab kõikide küsimuste lahendamist kollektiivisiseste jõududega» (alates «pere asjadest võõraste ees ei räägita» kuni selleni, et aumõrva peab sooritama just nimelt pereliige).

See mudel seletab osaliselt ka väga suurt psühholoogilist tõrget kutsuda riigimuskel peretülisid lahendama, s.t miks see on nii suur häbi, ja osalt ka seda, miks on karistusmäärade karmistamine nii ebaefektiivne.

«Nii nagu ei lahenda liiklusummikuid signaali andmine, ei ole ka vägivallaprobleemi lahendamisel paragrahviga signaali andmisest suurt kasu,» lõpetab Jako Salla artikli, kus annab ülevaate lähisuhte­vägivallale suunatud seadusloomest.

See selgitab ka seda, miks ei peaks karistama kriminaalkorras. Lähisuhtevägivalla esmajuhu dekriminaliseerimine on igati mõistlik, sest siis ei teki süüdlasele lisapiiranguid tööturul ja seega on vähem tõenäoline, et ta jääb riigi ülal pidada – olgu või töötu abiraha näol. Vastupidi, ta saab siis anda ühiskonnale rohkem tagasi juba maksudena, rääkimata võimalikest alimentidest.

Aga isegi sellise täiesti mõistliku ettepaneku arutelu alla võtminegi on avaliku diskursuse sügavalt feministliku vaikehäälestatuse tõttu äärmiselt raskendatud. Selle kõrval on kohe teine suure mõjuulatusega pimetähn.

Vägivallatseja sündroom

«Mul on täna olnud väga hea päev. Tänud proksile ja head esimest krimkaristust minu poolt ühele ilasemale tropile, keda eesti meedia näinud on:) neid keisse tuleb veel, armsad pruudipeksjad, ma luban:) Kunnus, musklike, tee yks aumehe tegu – laena kelleltki veidi häbitunnet ja poo end kempsus üles nädalavahetusel, ma jõuludeks muud ei oskagi tahta nagu. :)» (Sass Henno, Facebook 21.12.2016).

See Sass Henno rõõmustus kogus kiirelt kolmekohalise arvu laike, mis on mõistetav, sest traagilisel kombel on sellesse nappi juubeldusse kätketud kontsentreeritud kujul kogu lähisuhtevägivalla avalik diskursus (alates seksistlikkusest kuni edenemiseni tsiviliseerumis­protsessis).

Nagu ilmekalt näitab ka Sirbi lähisutevägivalla erinumber, on kogu arutelu suunatud kõigele ohvriga seonduvale ning rohkem või vähem toetutakse sealjuures vaikivale tööhüpoteesile, et vägivallatseja haihtub, kaob pildilt, läheneb oma olemasolu-probleemile ise sasshennoliku konstruktiivsusega ja seega lahendamist vajavasse võrrandisse ei kuulu.

Lähisuhtevägivallast rääkides jäetakse tervelt pool pildilt välja ja hääletuks. Hääletu olemine on muidugi mõistetav, sest kes teaks kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks öelnud, et jah, mina vägivallatsesin ja see oli antud oludes veidike õigustatud. Null! Vägivaldsus lähisuhtes on totaalne häbi ja sellega kaasneb automaatselt igakülgne sotsiaalne degradatsioon.

Mind kurvastab, et Eestis koduvägivalda nii vastutustundetult käsitletakse, et diskursuse on enda kätte haaranud täielikult faktiresistentne ja sotsiaalselt kanapime feministlik diskursus, pinna­pealne deklaratiivsus ja just selline paneme-valge-lindi-rinda tüüpi rituaalkäitumine, mis tagatipuks, nagu eespool näidatud, käib komplektis keeluga otsida põhjusi.

Kõrvutava näitena võib tuua igasugused seksiskandaalikesed. Vot see on valdkond, mis jätab vähemalt Eestis sotsiaalse närvi suhteliselt külmaks ning isegi presidendiametis saab suurema kärata pisut vangerdada, aga ka üksikepisoodiline lähisuhtevägivalla juhtum on absoluutselt andestamatu ja sotsiaalselt täiesti hävitav isegi siis, kui kohus on oma sõna öelnud ja kannatanu karistusega rahul.

Ometi pühendatakse lähisuhtevägivalda käsitlevates artiklites õlgmehikese «vägivalla õigustus» tampimiseks ohtralt energiat ja ruumi, kuigi see õlgmehike on juba ammu nii tapetud, et pole enam surnud, vaid juba antielus. See on veel üks valdkond, kus argifeminism on populistliku antiintellektualismi esirinnas.

Kui ühiskondliku kohtumõistmise arengutase tõmmata teljele, kus ühes otsas on kümme lihtlauselist keeldu ja lintšikohus ning teises otsas prokurör, kaitsja ja nüansseeritud karistusõigus, kus on formaliseeritud kergendavad ja raskendavad asjaolud, siis pole raske näha, mis suunas kisub ühiskonda see tunnelnägemisega ja lihtlausetega relvastatud «Vägivallale pole õigustust» ja «Süüdi on süüdlane» liikumine.