/nginx/o/2017/07/14/6890649t1h1158.jpg)
Oliver Stone’i intervjuul Vladimir Putiniga on huvitav nüanss. Ei, mitte see, et president Stone’ile Vene relvade tõhususe tõestamiseks Afganistanis tegutsenud Apache'i helikoptereid näitas. Pigem see, et Putin ei puudutanud sõnagagi oma riigi tulevikku, see-eest patras – nagu talle kombeks – rõõmuga geopoliitikast, mis tema jaoks koosneb vastasseisust või partnerlusest ameeriklastega.
See pole väheoluline, kuna näitab Vene juhtkonna tulevikuprioriteete. Venemaa elanikud näevad Putini 17-aastase võimuaja ainsaid saavutusi välispoliitika vallas. Selles mängib keskset rolli Ameerika, sest kogu Venemaa suurriigi (deržaava) staatus põhineb praegu pelgalt vastasseisul ameeriklastega. Ameerika on suurepärane vaenlasekuju, millest lähtuv oht aitab ühendada ühiskonda režiimi ümber ja veenab suruma alla isiklikud vajadused.
Muidugi eksisteerib Venemaa ühiskonnas tänaseni sügav solvumine läänenaabrite, s.t endiste sotslaagri ja Nõukogude Liidu vabariikide peale. Kui elasin kolm aastat Moskvas, tuli mõnigi, kel okas hinges, õhinal seletama, kuidas nõukogude ajal Venemaa kõiki toitis, kattis ja rääkima õpetas, need tänamatud aga esimesel võimalusel hingetu Euroopa pangaautomaadi juurde putkasid. Sellest hoolimata poleks oma läänepiiril asuvate könnidega nagistamine tõelisele deržaavale kohane. Hiinaga karvupidi kokkuminek oleks ohtlik. Sakslased aitavad Venemaa ressursse dollariteks teha. Seepärast nad ka ei sobi.
Nii jääbki üle Ameerika. Selles suhtes on Putinil viimase kaheksa aasta jooksul õnne olnud, kuna Ühendriikide president oli Barack Obama – Venemaa jaoks ideaalne kuju. Tiri julgelt vuntsidest ja sabast, surka näpuga, kuid tema ainus mure on endiselt mitte ärritada Venemaad. Soovitan lugeda jaanipäeva paiku Washington Postis ilmunud pikka lugu, milles Obama administratsiooni liikmed räägivad, milline peataolek ja šokk valitses Valges Majas 2016. aasta presidendivalimiste ajal, kui oli tarvis anda mingigi sümboolne vastus Venemaa sekkumisele USA sisepoliitikasse. Kuid see on üks näide.
Ühest küljest tõestab see, et puudub endiselt korralik strateegia, kuidas seista vastu Venemaa agressiivsusele. Teisalt ka seda, et praeguses maailmas pole arvestatavaid tegijaid, kes oleks huvitatud Putini režiimi langemisest. Seda demonstreerib suurepäraselt lääne sanktsioonipoliitika, mis timmitud nõnda, et Venemaa majandust mitte ära lämmatada. Jätta talle hingamisruumi. Lääs pelgab Vene režiimi krahhi, kuna pole selge, mis või kes pärast väikest sandarmikaptenit tuleb. Sanktsioonidel ongi rituaalne iseloom, et näidata, midagigi on ära tehtud. Lootused, et Vene-vastased sanktsioonid aitaksid esile kutsuda rahvaliku mässu või eliidi rahulolematusest tuleneva paleepöörde, on naiivsed. Need ajad, kui õukondlased keisrit siidisalliga kägistasid, jäävad sajandite taha.