Juhan Mellik: Hiina versus internet

Juhan Mellik. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Hiinasse elama koliv inimene peab õige kiiresti kohanema kohaliku interneti eripäradega. Eriti ängistav kogemus on see nimelt digitaalse riigiga harjunud eestlase jaoks.

Esiteks tuleb lepingu sõlmimiseks passida üle tunni aja umbses kontoris, kus kõikide teeninduslettide taga on reaalselt töötajaid heal juhul mõnes, seejärel täita ja allkirjastada terve romaani jagu pabereid. Hea küll, see on kultuuriline eripära ja mõneti mõistetav.

Rohkem närvi ajab see, et vähemalt veel viis aastat tagasi oli internetiühendus Eestis ärahellitatud inimese jaoks masendavalt aeglane. Ja muidugi kogu loo puänt: kõik need veebilehed, mis on peidetud Hiina Suure Tulemüüri taha. Jää hüvasti, Youtube, jää hüvasti, New York Times. Või kui kellelgi peaks tekkima himu nilbe sisuga materjali järele – jäägu hüvasti ka see.

Ent inimene on teatavasti leidlik ja pole ka hiinlaste tulemüür murdmatu. Hiinas – ja mujal tsenseeritud riikides – elavatele infovabadust hindavatele inimestele on mõeldud säärane teenus nagu turvaline tunnelvõrk ehk VPN. Maksad kuus kusagil paarkümmend dollarit ja saad surfata seal, kus hing ihkab. Aeglasemalt küll kui kodus, aga ikkagi saab.

Muidugimõista kasutab sellist teenust peamiselt välismaalaste kogukond, aga ka kohalik ärksam noorsugu.

Ilmselgelt viimast silmas pidades teatas Peking hiljuti, et tahab järgmise aasta jooksul säärased võrgud ära keelata. Tähtaeg: 2018 veebruar. Käsu said kõik kolm suurt riiklikku telekommunikatsioonifirmat.

Kriitikaga võimude ja süsteemi kohta on Hiinas delikaatsed lood. Üldiselt kehtib põhimõte: omade ringis võib rääkida kõigest, avalikult aga peab tunnetama piiri. Madalama taseme võimude suhtes võib rahulolematust väljendada, et siis ülevalt poolt saaks tulla käsk kord majja lüüa. Blogid ja internetifoorumid on siin valitsuse jaoks pigem vahend, mille põhjal rahva meeleolusid hinnata.

Mida kõrgemale liikuda, seda väiksemaks muutub võimude sallivus. Punane joon jookseb sealt, kus tuleb jutuks riigivõim, kommunistlik partei ja selle legitiimsus. Viimane on püha ja puutumatu ega kuulu mingisuguse kahtluse alla.

Võib-olla keeratakse kruvisid kõvemini kinni seepärast, et sügisel peetakse kord iga viie aasta tagant toimuvat parteikongressi, mil mängitakse ümber riigi tippjuhtkond (pea täiesti kindlalt jätkab liidrina siiski Xi Jinping).

Suuremat pilti vaadates mõistaks Peking ilmselt, et välismaalaste jaoks mõjub karmim kontroll tõenäoliselt pelutavalt. Eriti Hiinas asuvate välisfirmade jaoks.

Maailma mõjukaimate inimeste sekka peetav hiina autor ja rallisõitja Han Han lausus aastal 2010 internetivabaduse kohta: see on ajalooline protsess, mida ei saa peatada. Google oli sel ajal just Hiinast lahkumas.  

Võib-olla ei saagi, aga ehk võtab kõik vahel päris kaua aega.