Ene Pajula veste: mammi eelistaks eestimaist

Ajakirjanik Ene Pajula Foto: Tairo Lutter

Mammi leiab, et Eesti kaupmees ja rätsep võiksid senisest enam ka vanema põlvkonna, kes tihti ka suurema kondiga, vajadustega arvestada.

Mammi meelest pole poodlemine mingi nauding, ja ammugi pole seda ostlemine. Aga kevaditi ja suve hakul tabab mammit vahel ikkagi patune soov pisut oma garderoobi värskendada.

Niisiis võtab ta vapralt ette teekonna ostukeskustesse, kus on korruste kaupa rõivapoode. Mammi kogemus ütleb, et juba ukselt tuleb küsida, kas neil on ka jõehobu- suurusnumbreid. Tavaliselt ei ole. Enamik müüjaid, või kuidas neid tänapäeval nimetatakse – müügikonsultant äkki –, vangutab lihtsalt pead ega tee teist nägugi. Mõni reageerib ikka ka. Nii näiteks on öeldud, et miks siis kohe nii? Selliseid suurusi ei ole, aga te näete ikkagi suurepärane välja.

Nii armas teada! Kuigi pole kindel, et mammi ka riieteta väga suurepärane vaatepilt oleks. Millegipärast ei paindu meie oma kodumaised rõivatootjad õmblema suuremaid riideid kui number 42, kusjuures mammile sobiv suurus algab numbrist 48.

Kord suvisel ajal uitas mammi, seljakott seljas, aega parajaks tehes Tallinna vanalinnas. Raekoja plats oli täis kruiisirahvast, nii et sealsete restoranide reklaamipoisid toppisid mammile vägisi kätte ingliskeelseid reklaamlehti.

Lõpuks sisenes mammi ühte Voorimehe tänava väiksesse riidepoodi, kus müüja teda inglise keeles tervitas. Mammi oli meelitatud! Oli kohe tõeliselt uhke tunne, et ei paistagi enam iga kell välja kodukootud mammina, et mitte öelda, nõukogude mammina! Korraks mõtles ta isegi, et võiks oma logiseva inglise käiku lasta, aga loobus siis ja ütles, et talle käib maakeel kah. Müüjatädi vastas, et oh, ma mõtlesin, et olete ameeriklane.

Mammi küsis, et ei tea miks, kas gabariitide pärast? Müüja ehmatas täitsa ära ja hakkas kähku selgitama, et oh, mis te nüüd, te olete ameeriklastega võrreldes kärbseke. Nojah, eriti tore! Sest suuremaid rõivanumbreid tal ei olnud, kuigi ta justkui eeldas pirakaid ameeriklastest ostjaid.

Paaril korral on mammi kohanud siiski ka lahkeid poetöötajaid, kes rõõmsalt teatavad, et jõehobude suurusnumbreid ei ole jah, aga kõik sõltub tegumoest, ja nad ongi mammile sobiva rõivatüki välja otsinud. Nii et päris alasti pole ta ikkagi jäänud.

Kokkuvõttes on poeseiklused pannud mammi mõtisklema, miks küll pole eesti moeloojad üldse mõelnud oma võimalikule vormikamale klientuurile? Miks nad küll tänaval ringi ei vaata? Või loodavad nad, et suuremate numbrite puudumine sunnib inimesed dieedile? Isegi mammi perearst ütleb, et normaalselt arenenud naisel peab natuke liha luude peal olema. Maailmakuulsad moeloojad valivad kondiseid modelle sellepärast, et riidepuule on lihtsam riideid kavandada ja õmmelda kui naisele, kel on sookohased kumerused olemas.

Miks ei võiks meie kohalikud disainerid välja töötada mingit mammi-brändi, mis tegelikult ei peagi ju olema suunatud vaid 60+ rõivakandjatele, vaid ka noorematele, kes ei näe välja just sama luidrad kui riidepuu? Miks ei võiks nad luua kvaliteetsest kangast, suhteliselt ajatu disainiga elegantseid riideid, mis ei ole võib-olla kõige odavamad (ausalt öeldes, suuri lohmakaid rõivatükke võib suhteliselt odav hinnaga leida ka turult), aga mis kestavad kaua. Neid ei pea, jumal hoidku, igal hooajal uute vastu välja vahetama, mis on tegelikult ka keskkonnasõbralikum.

Tõsi, mammi pole üldse kindel, et neid, kes igatseksid rõivaid, mis kestavad kaua, oleks väga palju. Ta tunneb isegi ühte kuueaastast noort daami, kes küsis emalt, et mis mõttes, kui ema arvas, et ta peab oma kleidikesi kandma rohkem kui üks kord. Aga mammi loodab, et neid ikkagi on, vähemalt tema generatsioonis.

Muidugi ei suuda mammisugused maksta kleidi eest tuhandeid eurosid, aga kui asi on seda väärt, siis kuskil saja euro tuuris võiks äkki kõne alla tulla küll.

Siinkohal võib mammi näiteks tuua mõned omaenda kogemused. Aastaid tagasi ostis ta endale ühe Liivia Leškini mütsikese, mis maksis tollal – oo õudust! – 800 krooni. Muidugi, see müts sobis talle ja meeldis talle väga ega viinud teda tol hetkel otseteed pankrotti, aga ikkagi.

Mõne mütsilätu võis tollal ka 50 krooniga saada. Aga nüüd on ta seda mütsikest kandnud kümme aastat igal aastaajal peale suve, kusjuures tänavu isegi juulikuus, ja see näeb ikka veel välja nagu uus. Selle saab pähe panna mantliga, sest see on nagu kübar, aga seda saab kanda ka pükstega, sest see on nagu müts. Selle saab kokku kärtsutada ja taskusse pista ja mitte midagi ei juhtu. Ja seda on hõlpus pesta. Ja lõpuks on selle tegumood nii ajatult elegantne, et mammi ei tüdine sellest vist kunagi.

Umbes 20 aastat tagasi ostis ta käsitöökauplusest endale ühe, kampsuni oleks vist palju öelda, sest kampsun peaks olema justkui villane, aga see oli linane, kuigi kootud – ütleme siis, et linase kudumi, mis maksis tol hetkel samuti üle mõistuse palju, tervelt 300 krooni. Aga ta kannab seda tänini.

Tõsi, sellele on pandud uus kaelus ja varrukaotsad on välja vahetatud ning kulunumaid kohti on nõelutud. Siinkohal ei saa mammi jätta ninakalt ütlemata, et kui tema koolis käis, siis õpetati seal ka nõelumist. Ja muide, mitte ainult tüdrukutele, vaid ka poistele, sest tollal ei visatud sokke-sukki-kindaid-kampsuneid kohe esimese augu tekkides minema, vaid püüti iga rõivatüki eluiga maksimaalselt pikendada.

Nii ongi mammil tunne, et oma linast kudumit ei viska ta enne ära, kuni see tal seljast tükkhaaval ära kukub. Mis teha, mammi armastab oma riideid, mis sobivad tema ja ta ülejäänud garderoobiga ning milles ta ennast hästi tunneb. Ei pea vist enam lisamagi, et oma kõige armsamad kehakatted kannab ta sõna tõsises mõttes ribadeks. Aga uut armast rõivatükki pole üldsegi lihtne leida.

Niisiis küsis mammi kord ühelt tuttavalt moetoimetajalt, kas ta teab mõnda moedisainerit, kellele selle mammi-brändi idee saaks maha müüa, aga too ütles, et ei tea. Et enamasti on meie moeloojad noored saledad naised, kes teevad moodi endale ja endasugustele. Et Soomest võib-olla leiaks kellegi kogukama, aga mitte Eestist.

Nojah, alati jääb võimalus otsida endale hea õmbleja. Mis aga tähendab seda, et enne peab kammima moeajakirju, valima välja sobiva moe, siis otsima vastava kanga, nööbid-lukud ja muud vajalikud vidinad. Siis ootama, kuni järjekord õmbleja juures sinuni jõuab – selle aja peale läheb uue rõivatüki tahtmine juba üle või selgub proovis, et sellest ei tulegi midagi sellist, mida oleksid lootnud.

Hoopis lihtsam oleks minna poodi, vaadata ringi ja kui silmad millegi peale särama lähevad, siis selga proovida. Kohe on selge, kas see on sinu seljas see õige või mitte. Ahtamate mõõtudega naistel on see võimalus täitsa olemas, aga mitte jõehobudel. Kusjuures õige paljudes välisriikides neid – jõehobusid – ei ahistata ega välistata, ja sealt on mammigi ostnud nii mõnegi stiilse, aga siiski mõnusa ja taskukohase ürbi, millel on veel seegi pluss, et kodumaal sulle selline kellegi seljas juba vastu ei tule. Aga ikkagi, kui vähegi saaks, siis mammi eelistaks eestimaist.