Juhtkiri: põlluselfide konflikti juured on sovetiajas (31)

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Abielupaari ja põllumehe konflikt päädis auto blokeerimise ja politsei kutsumisega.
Abielupaari ja põllumehe konflikt päädis auto blokeerimise ja politsei kutsumisega. Foto: Erakogu

Viimaste päevade sõnumid põlde tallavatest inimestest, kes soovivad end moonide ja rukkilillede keskel jäädvustada ning satuvad seetõttu saagi hävitamise pärast muretsevate põllumeestega konflikti, kõnelevad omandi erinevast mõistmisest.

Tehnoloogia areng on loonud võimaluse emotsioone kiiresti paljudega jagada. Need emotsioonid võistlevad muu hulgas omavahel tähelepanu eest, mistõttu väljasõit kaunisse ja erilisse keskkonda pakub mitmesuguseid võimalusi. Ja kui põlluservas pildistamine ei ole enam piisavalt eriline, ei peeta paljuks põldu sisse minna.

Emotsioonide väärtust ja keskkonna ilu oskavad kahtlemata hinnata ka põllupidajad, kuid nende puhul on peamine siiski enda loodud materiaalne väärtus – põllult loodetav tulu. Põllupidajad võiksid ju küsida: mis oleks, kui ma tuleksin ja heidaksin sinu uhke auto kapotile, võib-olla lausa riieteta, et sotsiaalmeedias üht rabavat selfit jagada? Jah, küllap ajaks see autoomanikul harja punaseks. Kellegi ilusas õues pildistamiseks küsitaks ju luba. Ja tulbipeenrale vaevalt sellisel juhul tallama mindaks.

Miks siis ühes olukorras omandisuhet mõistetakse, teises aga ei mõisteta?

Nõukogude aeg väärastas omandisuhteid ning veerand sajandit pole suutnud seda taaka endiselt kaotada. Sõjajärgne sundkollektiviseerimine kasvatas varasse kommunistlike võimude moraaliõpetustest hoolimata ükskõikset suhtumist. Ühisomand kuulus justkui kõigile ja samal ajal tegelikult mitte kellelegi.

Iseseisvuse taastamise järel on eraomanikud pidanud oma vara kaitseks panema üles silte ja sulgema teid. Mõnikord seejuures ka igaüheõigust eirates – eks äärmused tekita äärmusi. Arusaam omandist oli aastakümnete jooksul kujunenud selliseks, et kui tara pole ümber, ongi justkui igaühe asi.

Sellest räägivad ka juhtumid lähiminevikust, kus inimesed on teeäärsetelt põldudelt lausa saaki korjanud. Leidus teadlikke vargaid, kes kogusid kellegi teise kapsaid ja herneid müügiks, ja neidki, kes näppasid, andmata aru, et tegemist on vargusega. Ka põldude tallamine on suudetud isiklikuks kasuks muuta. Avalikkuse ette on juba jõudnud uskumatuid lugusid, kus keegi pakub lillepõllul pildistamise teenust.

Kellegi teise omandi rikkumine on kahtlemata karistatav. Samas tuletagem ka meelde, et meil on ikkagi õigusriik: kui kuritegu toime pannakse, tegelevad asjaolude väljaselgitamise ja karistuse määramisega vastavad ametkonnad. Pahameel on mõistetav, kuid see ei tohi viia omakohtuni.

Kommentaarid (31)
Copy
Tagasi üles