Ott Järvela: Roger Federer kui tippspordi kaitseingel

Võidukas Roger Federer. Foto: Kirsty Wigglesworth/AP/Scanpix

Tiger Woods oli kunagi maailma parim golfimängija, aga ei suutnud olla hea pereisa ning osutus hiljuti ka roolijoodikuks. Floyd Mayweather on maailma tuntuim poksija, ent satub tülgastavalt sageli tähelepanu keskmesse ülbe suuvärgiga. Cristiano Ronaldo ja Lionel Messi on maailma parimad jalgpallurid, kes mõlemad olnud sel suvel kimpus Hispaania maksuametiga.

Selles loetelus pole tegelikult midagi eriskummalist – kõik neist tegudest peegelduvad puudujäägid (sõltuvus, hooplemine, ahnus) on läbinisti inimlikud ning narr oleks arvata, et tippsportlased jäävad neist riivamata. Muidugi võiksid, aga üldjuhul ei jää. Mingi inimlik nõrkus on küljes ju igaühel ning pole varianti, et need jääksid ilmnemata avalikkuse lakkamatu ja üliintensiivse tähelepanu tingimustes, kus maailma suurimad spordistaarid elavad.

Erandiks on Roger Federer. Šveitsi tennisist kohtub täna Wimbledoni turniiri poolfinaalis tšehh Tomaš Berdychiga. Et Rafael Nadal, Andy Murray ja Novak Djokovic ehk ülejäänud meeste tipptennise suure neliku liikmed on konkurentsist pudenenud, on Federer kindel soosik võitmaks karjääri kaheksandat Wimbledoni meistritiitlit.

Tegu oleks järjekordse rekordiga. Tõsi, neid on Federeri arvel rohkesti juba praegu. Ta on võitnud 18 suure slämmi turniiri ja olnud 302 nädalat maailma esireket. Mõlemad näitajad on maailma kõigi aegade parimad ning pole näha, et emb-kumb neist niipea langeks. Federer on fenomen, sest on püsinud ülimalt konkurentsitihedal spordialal tipus üle 15 aasta.

Federeri imelisus ei piirdu aga sportliku poolega, vaid avaldub ka hetkedel, kui pall pole mängus. Tegelikult just siis saabki näha šveitslase fenomeni säravamaid nüansse. Kõikvõimalikest skandaalidest täiesti puhas renomee vaid võimendab tõika, et tippsport ei tunne Federerist alandlikumat võitjat, väärikamat kaotajat, inimlikumat suhtlejat, töökamat tšempioni ega paremat eeskuju.

Jaanuarikuine Austraalia lahtiste finaal, kus kohtusid eelmise kümnendi valitsejad Federer ja Nadal, oli kõigile maailma spordisõpradele tohutu kingitus, sest täiesti ootamatul kombel oli võimalik vaadata uuesti juba aastate eest mängukavast maha võetud tipplavastust. Säärased ainulaadsed hetked ja mälestused hoiavad tippspordi hinge helge ja inspireerivana ning on parim tõrje tohutu pettuse ja sohi vastu, millest tippspordis samuti paraku pääsu pole.

Kui augustis 36. sünnipäeva tähistav Federer võidaks Wimbledonis täna poolfinaali ja pühapäeval finaali, oleks tippspordil veel üks kaitsekiht juures. Ilusad ja usutavad lood vahvatest sportlastest on parim teadaolev relv võitluses dopingu ja muude tippspordilt mõtet röövida ähvardavate nähtuste vastu.