Rainer Vakra: miks Tallinna linnapea teenib rohkem kui riigipea?

Rainer Vakra. Foto: Erik Prozes

Selline palga kogumise süsteem, kus kuulumine Keskerakonna moodustatud Tallinna ladvikusse ja sealt enda munsterdamine linna äriühingute nõukogudesse võimaldab poliitikutel sissetulekut dubleerida, on amoraalne ja kohatu, kirjutab riigikogu liige ja sotsiaaldemokraatide Tallinna linnapeakandidaat Rainer Vakra.

Oli aasta 2011 ja parlamendi keskfraktsiooni toonane esimees Kadri Simson kaitses ideed piirata riigiettevõtete juhtide töötasu presidendi ametipalgaga:

«Leiame, et riigi osalusega ettevõtetel tuleb üles näidata solidaarsust ning kärpida kõrgustesse kerkinud töötasusid. Ettevõtte juhi palk peab olema vastavuses vastutusega ning põhiseaduse järgi on kõige kõrgem vastutus Eesti presidendil.»

Ühtlasi apelleeris praegune majandusminister toona avalikkuse õiglustundele. Soov kehtestada riigi äriühingute juhtide palkadele 6000 euro suurune ülempiir kukkus parlamendis kolinal läbi.

Savisaar oli tagasihoidlikum

Praegu ei ole riigipea palk jäänud jalgu mitte ainult suure vastutusega riigi äriühingute juhtidele, mis on tegelikult arusaadav, vaid ka – üllatus, üllatus – Tallinna linnajuhtide sissetulekule. Just nemad, eesotsas linnapea kohusetäitja Taavi Aasaga, on Eesti kõige suurema töötasuga poliitikud.

Aas teenis 2016. aastal rohkem kui 95 000 eurot ehk ligi 8000 eurot kuu kohta, mis ületab mäekõrguselt nii presidendi, peaministri, riigikogu esimehe kui ka riigikohtu esimehe palganumbri. 

Aasa kannul tulid abilinnapea Merike Martinson ja nüüd juba endine abilinnapea Arvo Sarapuu, kes teenisid läinud aastal oma ametis vastavalt 91 659 ja peaaegu 79 000 eurot.

Ärge mõistke mind valesti. Tippjuhid peavadki korralikult teenima ja Tallinna linnapea on tippjuht. Eesti pealinna juhtimine on vastutusrikas ja pingeline  töö, mis nõuab pädevuse kõrval suurt pühendumist. Tegu on ka kõrge poliitilise ametikohaga, mis eeldab selle kandjalt veel täiendavat võimekust. Pole kahtlustki, et pealinna meer peab saama väärikat tasu. 

Kõik oleks korras ja paistaks sellisena, kui volikogu määranuks Tallinna linnapeale 8000-eurose kuupalga. Ent paraku ripub Aasa ja abillinnapeade sissetulekute kohal mitu suurt küsimärki.

Nimelt oli linnapea kohusetäitja põhipalk 4200 euro kandis. Sisuliselt sai ta aga igas kuus teise palga juurde Tallinna linna hallatavate äriühingute nõukogudesse kuulumise eest. Aas istub Tallinna Linnatranspordi, Ida-Tallinna Keskhaigla, Lääne-Tallinna Keskhaigla ning Ühistupanga Asutamise Sihtasutamise nõukogus.

Sarnane muster joonistub välja teistegi linnajuhtide puhul. Näiteks Martinson on «palgal» Ida-Tallinna Keshaigla, Lääne-Tallinna Keskhaigla, Tallinna Lastehaigla ja Mustamäe Kiriku Sihtasutuse nõukogus. Nüüdseks tagandatud ja arvatavasti igaveseks poliitikast taandunud Sarapuu oli Tallinna Soojuse, Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskuse ja Tallinna Tööstusparkide nõukogu hingekirjas.

Olgu siinkohal öeldud, et Edgar Savisaar linnapeana ajas märksa kasinamalt läbi. Tema ei lasknud end ridamisi nõukogudesse määrata.

Õukonnapoliitika aeg saab ümber

Selline palga kogumise süsteem, kus kuulumine Keskerakonna moodustatud Tallinna ladvikusse ja sealt enda munsterdamine linna äriühingute nõukogudesse võimaldab poliitikutel sissetulekut dubleerida, on amoraalne ja kohatu.

Olen nõus, et tuleb selgeks vaielda ja otsustada Tallinna linnajuhtide palgatase, mis peab olema proportsioonis nii riigijuhtide kui ka avaliku ja erasektori tippjuhtide palkadega.

Ent – pärast kohalikke valimisi tänavu oktoobris kavatsevad sotsiaaldemokraadid igal juhul lüüa nii Tallinna linna palgapoliitikas kui ka linna äriühingute juhtimises korra majja. Ja lahendusi pole vaja kaugelt otsida.

Riigi äriühingute nõukogusse kuuluv minister lisatasu ei saa, vaid see käib tema töökohustuste ja palga sisse. Sama valemit tuleb kasutada ka pealinna täitevvõimu puhul: lõpetada lisatasude maksmine oma valdkonna juhtimise eest.

Lisaks oleme aastaid kaitsnud põhimõtet, et riigikogu liikmete nimetamine riigile kuuluvate äriühingute nõukogudesse on lubamatu ja vastavalt talitanud. Sarnast praktikat saab rakendada ka Tallinna linnas, kus tuleb kehtestada põhimõte, mis ei luba volikogu liikmeid nimetada linnale kuuluvate äriühingute nõukogudesse.

Sellega depolitiseerime nende äriühingute juhtimise ja seame esikohale nõukogu liikmete professionaalsuse mingis valdkonnas, selmet edendada parteilist kuulekust. Sellise õukonnapoliitika aeg saab ümber.