On oluline, et inimesed ei unustaks argipäeva rutus kõige tähtsamat - suhete hoidmist lähedaste inimestega, kes meid ümbritsevad. Rahulolu algab enamasti kodust ja isiklikust elust. Kui peresuhted annavad kindlustunde, suudetakse ka muude argimuredega toime tulla, teades, et meid ümbritsevad lähedased mõistavad ja toetavad meid. Paarisuhe ja lapsevanemaks olemine ei ole aga midagi iseenesest mõistetavat ning sageli vajatakse neis teadmisi ja oskusi, mida on võimalik õppida.
Peresuhted on tähtsad
Uuringud näitavad, et pere ja peresuhted on inimestele tähtsad. 2008. aastal TNS Emori läbi viidud väärtushinnangute uuringu RISC andmetel nõustub üheksa inimest kümnest täiesti või nõustub pigem väitega, et nende suurim rõõm on olla koos oma perega. Kaheksa inimest kümnest on valmis kulutama aega selleks, et perekonnaelu laabuks hästi. Seega hoiakute tasandil väljendavad inimesed soovi oma pereelu paremaks muuta ja sellesse panustada.
Paljud lapsevanemad tunnevad end vanemarollis ebakindlalt
Käitumist vaadates aga ilmneb, et soovitud hoiaku saavutamine jääb sageli puudulike teadmiste ja oskuste taha. Selgub, et üle poole (62 protsenti) lapsevanematest tunnistab, et nad ei tea aegajalt, kuidas lapsevanemana käituda. Kolmandik vanematest tunnistab, et nad tunnevad ebakindlust oma käitumise osas kord kuus või sagedamini. Lapsevanemaid, kes tunnetavad, et aegajalt ei saa nad lapsevanemaks olemisega hakkama, on 45 protsenti. Eelneva põhjal tekib küsimus - mida siis sellises olukorras tehakse?
Abi ei juleta või ei osata küsida
Tuleb välja, et sageli ei osata või ei juleta lapsevanemaks olekuga seotud küsimuste puhul abi küsida. 38 protsenti vanematest tunnistab, et nad vajavad lapsevanemana nõu ja abi, kuid ei julge või ei söanda kellegi poole pöörduda. Taolist käitumist kinnistab ka ühiskonnas levinud arvamus, et iga lapsevanem peaks ise oma laste kasvatamisega seotud probleemidega toime tulema (76 protsenti eestimaalastest on nõus selle väitega). Sageli on põhjus aga selles, et lihtsalt ei teata, kust abi küsida. Vastavalt uuringule tunnistab 56 protsenti lapsevanematest, et nad küll vajaksid lapsevanemana nõu ja abi, ent ei tea, kuhu või kelle poole pöörduda.
Lapse käitumisega seotud mure või küsimuse puhul on kuhugi või kellegi poole abi saamiseks pöördunud vaid iga viies lapsevanem. Kaks kolmandikku lapsevanematest tunnistavad aga, et nad on ise tekkinud küsimuste lahendamisega hakkama saanud. Samasugune olukord kehtib ka täiskasvanute omavaheliste suhetega seotud küsimuste puhul - vaid kümnendik lapsevanematest on neil kordadel kellegi poole abi saamiseks pöördunud, kaks kolmandikku vanematest aga katsunud omal käel hakkama saada.
Eelnevast ilmneb, et inimesed ei tunnista endale, et raskused ja kriisid on pereelu ja lähisuhete normaalne ning vältimatu osa. Hoiak, et igaüks peab ise hakkama saama, loob surnud ringi, kus oskusi probleemide lahendamiseks kardetakse otsida. Samas on oskusi, kuidas keerulisi olukordi laheda, võimalik õppida.
Vanem on eeskuju
Täiskasvanute omavaheline suhtlemine on eeskujuks lastele, kes need mallid oma käitumisse üle võtavad. See, kuidas vanemad oskavad probleeme lahendada, mõjutab ka last ja annab talle eeskuju keerulistes olukordades käitumiseks.
On oluline, et probleemide korral oskaks vanemad jääda väärikaks ja suudaks oma partnerit ja lähedasi austada. Sama oluline on mõista väärikuse ja austuse vajadust ka lastega suhtlemise puhul. Laps on samasugune partner, kellega saab asju arutada, kellel on oma arvamus, mida kuulata ja millega arvestada. Me ju eeldame, et täiskasvanud kuulavad üksteist ning vastastikuse lugupidamise aluseks on autoriteet. Miks siis ikkagi on meil nii palju inimesi (40 protsenti), kes leiavad, et teatud olukordades on laste füüsiline karistamine mõistetav ning vajalik ja õigustatud kasvatusvahend, samal ajal kui vaid 13 protsenti inimestest leiab, et see on mõistetav täiskasvanute puhul? Täiskasvanute puhul me ju ei eelda, et võiks üksteisele vitsa anda! Samuti võiksime ka lapsele oma soovid sõnades selgeks teha.
Kuidas oma soove selgitada?
Uuringust selgub, et 72 protsenti lapsevanematest tunneb aeg-ajalt, et nad ei oska oma soove ja vajadusi lapsele edastada. 40 protsenti lapsevanematest tunnetab seda vähemalt kord kuus või sagedamini. Seega koorub ka siit taas välja vajadus pöörata tähelepanu vanemaks olemise oskustele - kuidas oma soove lapsele mõistetavaks teha. Ilmselgelt ei tohi oma soove lapsele selgeks teha vitsaga. Autoritaarsusel ei ole autoriteediga midagi pistmist. Mõistmise ja autoriteedi aluseks on vastastikune lugupidamine.
Ärakuulamata ning mõistmiseta jäänud lapse käitumine muutub aja jooksul vanemale üha keerulisemaks. Lapsed ei käitu ju meelega halvasti. Niinimetatud «halva» käitumise taga on enamasti mõni rahuldamata vajadus või mure. Lapse kasvatamine, suunamine ja mõjutamine ei ole iseenesest tulenev, harjumuspärane käitumine, vaid see peab olema vanema teadlik ning mõtestatud tegevus. Vanem vastutab oma käitumise tagajärgede eest nii lühemas kui pikemas perspektiivis.
Vanemlikke teadmisi saab parandada ja õppida
Koos lastega sünnivad ka vanemad. Ning vanemad kasvavad samuti koos lastega. Oskusi, kuidas tulla täiskasvanute või lastega seotud murede korral toime, on võimalik õppida. Selleks on erinevaid võimalusi: lapsevanemate koolituskursused, erinevad nõustamisvõimalused, vanematele mõeldud praktilised käsiraamatud jm materjalid. Mitmesugust infot leiab internetist.
Eestis on mitmeid organisatsioone, kes pakuvad lapsevanematele tuge vanemaks olemisel. Suurematest võib nimetada perekeskust Sina ja Mina, Perekasvatuse Instituuti , Eesti Seksuaaltervise Liitu, Eesti Lastevanemate Liitu, Lastekaitse Liitu, vabahariduskoole, Eesti Ämmaemandate Liitu jpt.
Sotsiaalministeerium on oma laste-ja perepoliitika kujundamisel seadnud üheks peamiseks prioriteediks just vanemahariduse edendamise. Vanemlike teadmiste, oskuste ja eeskuju olulisust rõhutab ka hetkel käimasolev kampaania «Sina oled eeskuju», mille eesmärgiks on juhtida avalikkuse tähelepanu laste ja vanemate vahelisele suhtlusele ning näidata lapsevanematele, kui oluline on vanemate positiivne eeskuju, et lapsest kasvaks vastutustundlik, ennast ja teisi väärtustav inimene.
Seega, kui me tahame, et lapsed oleksid koostöövalmis ja suutelised dialoogiks, peame tahtma, suutma ja oskama olla seda ka ise. Ja selleks vajalikud oskused on õpitavad.
Nagu on öelnud Mahatma Gandhi: «Sa pead ise olema see muutus, mida sa maailmas näha tahad.»