Ando Kiviberg: miks eelistan valimisliitu erakonnale

Ando Kiviberg Foto: Elmo Riig

Viljandi linnapea Ando Kiviberg põhjendab, miks tal on enne sügisesi kohalikke valimisi valimisliitude nimekirjadesse rohkem usku kui erakondade omadesse.

Kui Eesti eri kohtades tajutaks, et erakondlik asjaajamine on midagi üllast, vajalikku ja asjalikku, ajaksid erakondade nimekirjad kohalikel valimistel soovijaist lausa üle ääre.

Ometi see nii ei ole. Demokraatlikes ühiskondades on avalik poliitiline konkurents, sellega kaasas käiv sopaloopimine ja vigurdamine pigem tavapärased, mitte harvad nähtused. Valimiste lähenedes hakkame sageli kuulma hämmastavatest olukordadest ning näeme huvitavaid avaldusi.

Kuidas seletada terve mõistuse seisukohalt olukorda, kus eri erakondade riigikogu liikmed tormavad üksteise võidu ühe omavalitsuse liiklussõlmes pajupuud kaitsma ja selleteemalisi riiklikke (sic!) komisjone moodustama?

Või kuidas eurosaadik korraldab sissisõda oma erakonna sees, lubades kohalikele valimistele minna eraldi nimekirjaga, kuid mõtleb üleöö ümber, kui on saanud peaministrilt lubadusi, mille sisu erakonna liikmed, koalitsioonipartnerid ja avalikkus täpselt ei tea.

On avalik saladus, et praeguses Eesti Vabariigis on kohalikud omavalitsused riigi vasallid. Jah, võimuorganid valitakse kohaliku rahva poolt, kuid eelarvevahendite võimalused ja seeläbi võime oma valda või linna arendada määrab keskvalitsus oma bürokraatlike piirangutega.

Vanemates demokraatiates on kohalik omavalitsus iseseisev sõna otseses mõttes, tal on näiteks õigus kehtestada kohalikke makse ja ajada iseseisvat eelarvepoliitikat, mille läbi päriselt kohaliku elu arengut mõjutada.

Eesti Põhiseaduslik Assamblee nägi omavalitsustele seesuguseid probleeme ette praegu kehtivat põhiseadust välja töötades. Kahjuks jäid omavalitsuste sisulist iseseisvust tagavad põhimõtted põhiseaduse lõppredaktsioonist välja.

Praegu sõltub väljaspool Tallinna ja teda ümbritsevat «kuldset ringi» asuvate omavalitsuste eelarve keskvalitsuse toetuste ja tasandusfondide määradest. Ehk teisisõnu riigivalitsejate armulikkusest.

2008.–2010. aasta majandussurutist ära kasutades suurendas keskvalitsus «ajutise meetmena» seda vasallsõltuvust veelgi, kehtestades lisapiiranguid ning vähendades seadusega ette nähtud kohalike tulude määra.

Mitte üks kohalik konn ei köhinud. Ja näe – pikapeale harjuti ära. Kohaneti. Ajutisest meetmest sai alaline.

Head kohalikud ettevõtjad, kas te teate, et teie dividendidelt makstavast tulumaksust ei laeku teie valla või linna eelarvesse mitte sentigi? Jah, kõik laekub riigieelarvesse! Kui üks tubli kohalik ettevõtja näiteks Karksi-Nuias usub, et enesele dividendi makstes aitab ta tulumaksuga ka kohalikku eelarvetulu kasvatada, siis ta eksib.

Minule on selline asi arusaamatu. On ju selge reegel: kohaliku elaniku tulumaksuga maksustavast tulust laekub praegu 11,6 protsenti kohalikku eelarvesse. Dividend on üksikisiku tulu.

Need on vaid mõningad näited tõelistest probleemidest, mis kohalike omavalitsuste puhul lahendusi vajaksid.

Millegipärast ei kuule ega näe me aga enne kohalike valimisi end puhevile ajavatelt riigikogu liikmetelt ideid ja ettepanekuid, kuidas Eesti kohalike omavalitsusi päriselt aidata iseseisvalt kohaliku elu korraldamisel ja edendamisel. Ei kuule, kuidas tagada Eesti tasakaalustatud arengut kohalikke omavalitsusi tugevdades.

Ma leian, et haldusreform on vajalik ning mõistlik, kuid praegusel kujul, ilma kaasneva õiguseta ajada iseseisvat eelarvepoliitikat, on see poolik lahendus. Liitumised peale Exceli tabelitega mõõdetava mõningase nn efektiivsuse kasvu midagi sisuliselt ei muuda.

Kahjuks ei ole see olnud reformi korraldajate eesmärk ei eelmise ega ka praeguse valitsuse ajal. Neid küsimusi tuleb endal küsida. Neile tuleb vastused leida, sest need on meie iseseisvuse kestlikkuse küsimused.

Seesugune keskne lähenemine levib järjest enam ka erakondades ning kohaliku elu valikuid ja otsuseid soovitakse järjest enam suunata Tallinnast. Võtame näiteks IRLi kohalike valimiste nimekirja moodustamise Viljandis.  

6. aprillil otsustas IRLi Viljandi linnaosakond juhatuse koosolekul ühehäälselt, et IRL läheb Viljandis valimistele koos Vabaerakonnaga moodustatud valimisliidus. Toonasel koosolekul osales ka IRLi praegune esimees Helir-Valdor Seeder, kes otsust selgelt pooldas. Valimisliidu moodustamist kommenteeris toona Harri Aaltonen järgmiselt: «Näeme, et Viljandis on üksjagu tublisid parempoolse eluhoiakuga linnakodanikke, kes oleksid valmis linna arenguküsimustes kaasa rääkima, kuid ei soovi end siduda ühegi erakonnaga. Kohalikul tasandil soovime näha rohkem kodanikualgatust ja vähem parteipoliitikat. Ootame valimisliiduga ühinema kõiki häid ning aktiivseid  inimesi, kellele Viljandi areng on südamelähedane.»

21. mail otsustas IRLi  Viljandi osakond minna kohalikele valimistele ikkagi IRLi lipu all ning sellega murda Vabaerakonnaga sõlmitud kokkulepet. Selle kokkuleppe murdmine sündis IRLi keskkontori survel, mis on minu pikaaegse kohaliku omavalitsuse tasandil poliitikas osalemise kogemusel esmakordne säärane juhtum Viljandis.

Mai lõpus esitas erakond mulle oma selge nõudmise, et kandideeriksin Viljandis IRLi nimekirja esinumbrina uuesti linnapeaks, ja soovis minult ettepanekuid, kuidas oleks võimalik tekkinud olukord lahendada.

Saatsin erakonna juhtidele oma konkreetse kirjaliku ettepaneku, vastavalt nende soovile. On ju loogiline, et kui erakond nõuab minult jätkuvalt pühendumist aktiivsele poliitikukarjäärile, ootan ka mina enda jaoks pikemat tulevikuplaani, sh kuidas leida võimalusi liikuda poliitikas sammu edasi riigi tasandile.

Erakonna keskkontor pidas ettepanekuid sobimatuks ja Viljandi avalikkus nägi minu soovis saada Viljandis võimalikult kõrge koht riigikogu valimiste nimekirjas staaritsemist. Huvitav on arusaam, et valimiskünnise piirimail kõikuva reitinguga erakonna esinumbri koht Järva- ja Viljandimaal annab automaatselt riigikogu liikme koha. See on pigem tunnustus IRLi väärikale ajaloole, mitte realistlik prognoos 2019. aastaks.

Tegelikult peab IRL riigikogu valimistel edu saavutamiseks tegema meeletult tööd nii Viljandimaal kui ka mujal Eestis. Riigikogu liikme koht tuleb välja teenida ja olin valmis väga tõsiselt oma aega ka valimiskampaaniasse panustama.

Aga nüüd on otsus langenud ning sügistele kohalikele valimistele vaatan oma erakonnast erinevalt. Arvan jätkuvalt, et kohalikke asju peavad otsustama kohalikud inimesed ja kodanikualgatus on omavalitsustes erakonnapoliitikast olulisem.