Neeme Korv: kas eestlased teevad end eurololliks?

Neeme Korv Foto: Eero Vabamägi / Postimees

«Ja koidikul siis selgitame, kes meist on lollim eestlane,» kõlaks parafraas vanast heast metsavendade laulust. Nojah, nagu paar kolleegi on juba jõudnud tabavalt öelda: lõpuks ometi leidsime nurga, millega Euroopa Liidu eesistumine rahvale köitvaks muuta.

Tõepoolest, tagasiside meie ministrite esimestele tuleproovidele Brüsselis on sotsiaal- ja muidu meedias olnud meeleolukas, otse öeldes satiiriline. Kohmitsevad, kokutavad, ingliskeelne jutt ei jookse – või kui jooksebki, kõlab hääldus ugrimugriliselt nagu Soome autosportlaste kommentaarid pärast MM-kiiruskatset.

Võib arvata, et juba lähiajal täiendatakse üldkasutatavat audiovisuaalset sisu kõige erinevama pilaga, mis ette ja kätte satub. Ja see on alles algus. Külma kõhtu ja närvi järgmiseks poolaastaks, lugupeetud poliitikud! Ega eesistumine ole niisama veinijoomine ja small talk. Rahvas tõmbab mõnuga. Halva suveilma eest saate ka oma jao.

Ent kui küsimus püstitada nii, et kas oivikumainega Eesti (ja siinkohal kerkib mälestustest pikaajalise välisministri Urmas Paeti joviaalse perfektsionisti kuju) teeb end Euroopa silmis lolliks, ei tahaks ma ilkujate ja kriitikutegagi ühte paati minna. Eurokoridorides läheb vaja fassaadi loomise oskust ja ausalt öeldes arvan, et «meie omad» pole siin sugugi kehvemast puust kui rajatagused kolleegid. Teisisõnu: poliitikud on kohanemisvõimelised ning omandavad õige pea nii sõnavara kui käitumiskultuuri. Muidugi muutub eesistumine siis jälle maruigavaks, mida üks suur administreerimine ju kõrvaltvaatajale ongi. Kuid mõni suudab fassaadist enamgi – ka Siim Kallas sai esimeste esinemiste eest vatti.

Ma pole eriline euroajakirjanik, kuid Brüsselisse olen ikka sattunud. Kohtusin seal kord ühe suure lääneriigi ametivennaga. Jumal, kuidas too seal koridorides platras! Tundus jube tark, aga mida edasi, seda enam mõistsin, et see sell oli juba neist juttudest nii läbi imbunud, et saanud ise osaks eurobürokraatiast. Küsisin talt, mis tema lugejaid huvitab. Korraks kadus tema kummalistest, nagu halli kilega kaetud silmadelt kate. Ta vaatas ringi ja tunnistas vaikse nukrusenoodiga: «Tead, ega eriti ei huvitagi...» Ja lisas nagu mokaotsast, et sihib hoopis väikest ametnikukohta. Hall kile tuli silmadele tagasi.

Olen kogenud diplomaadi Matti Maasikaga nõus: asi pole keeles, asi on sisus. Eesti poliitikute häda pole kaamerahirm ega keelekohmakus, vaid orienteerumine Euroopa küsimustes üldisemalt. Võib öelda, et liiga paljusid Eesti poliitikuid pole euro- ja üldse välisteemad üldse huvitanud. Kui vaadata, kes näiteks Lennart Meri konverentsil käivad, siis ikka ühed ja samad üksikud näod. Meil on lähiminevikus olnud erakond, kus ka tippude teadmised EList piirdusid põllumajandustoetuste suurusega. Aga ka selle poolest pole me lollide edetabelis esikohal.