Ele Loonde: kas meie läheks sõtta?

Ele Loonde Foto: Liis Treimann / Postimees

Eelmisel nädalal alustasid 11-kuist teenistust üle 1800 ajateenija. Kuulduste järgi hiilivad aga noored mehed haiguste ettekäändel kaitseväest kõrvale ega taha riigikaitsest kuuldagi. Noorus on alati hukas ja nii on see praegugi – oleme õrnahingelised lumehelbekesed, kel puudub Vabadussõja-aegne isamaalisus ja valmisolek eneseohverduseks. Või kas asi on ikka nii hull?

Viljandi kultuuriakadeemia kümnenda lennu teatrikunsti tudengid tegid Tartus oma teatri Must Kast ja tõid lavale «Kangelased». Lavastuse peategelased ei ole harjumuspäraselt Vabadussõjas osalenud noored, kes Eesti Vabariigi eest on valmis surma minema.

Kangelased on hoopis siiralt kommunismi uskunud noored, nagu Viktor Kingissepp. Olenemata sellest, et hiljem võimaldas nende ideoloogia teha meeletut kahju miljonitele inimestele, olid nad 20. ja 30. aastatel oma veendumustes nii kindlad, et olid valmis ka põranda all elama, vangis istuma ja lõpuks surema. Näitlejad küsivad õhtusöögilauas publikult, kas praegusaja noored oleksid samaks võimelised, ja näivad eeldavat vastust, et mitte.

Julgen selles kahelda. Meie ei mäleta midagi nõukogude ajast, veel vähem sõjast. Meil pole olnud siiani põhjust ennast tõsiselt ohustatuna tunda.

Jutud lahingutest ja 50-aastasest okupatsioonist mõjuvad pigem huvitava loona kui reaalselt eksisteerinud olukorrana. Meil ei ole olnud mingit põhjust rinnale tagudes oma veendumusi kuulutada või relvaga kaitsta, nagu pidid seda tegema vabadussõjalased. See ongi ju vabariigi eesmärk – rahu ja võimalus kasvada turvalises keskkonnas.

Viimase paari aasta suurenev segadus maailmapoliitikas ja lähiriikides on siiski noori ärgitanud ennast väljendama. Poliitika on sisenenud meemilehtedele nagu 9gag ja Reddit, kus nalja ja iroonia kaudu käsitletakse suuri diplomaatilisi küsimusi. Meemide jõudu ei tohiks alahinnata – eredam näide on 15-aastasest, kes hiljuti töötles kuulsat Trumpi maadlusvideot ja suutis sellega endast välja viia meediahiiu CNNi.

Puhtalt isiklikust kogemusest – meid huvitab rohkem, me võtame seisukohti, me tegutseme ka maailmavaatelistel ajenditel rohkem. Olgu selleks Sinise Äratuse tõrvikurongkäik või laupäevane LGBT+ kogukonna vikerkaaremarss.

Seega – kas meie oleme need, kes tõusevad vajadusel barrikaadidele? Jah, ma usun küll. Aga ma tahaksin ka uskuda, et meie barrikaadid ei ole Prantsuse revolutsiooni aegsed. Et probleemid, mis võiksid viia relva haaramiseni, lahendatakse rahumeelselt ja targalt. Et kaitseväes käimine on nii meestele kui ka naistele lihtsalt vahva seiklus. Viimane mõte kõlas vist küll noorusliku idealismina…