Ahto Lobjakas: G20 järelmid – maailm autopiloodil

Ahto Lobjakas Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Ühendriigid on loobunud vaba maailma juhi positsioonist, seda vähem oma vabast tahtest ja rohkem president Donald Trumpi isikuomadustest (või nende puudumisest) tulenevalt. 2020. aastal võidakse USAs valida uus president, senini on maailm autopiloodil, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Uut hegemooni pole. Kõik ülejäänud, kel vähegi ambitsioone, kombivad ameeriklaste taandudes selle piire, tunnetades samas teravalt ohufooni järsku tõusu igalt suunalt. Nii-öelda vastutustundlikumad jõud püüavad tulevikule lootes hoolitseda, et globaalne päevakord päriselt rööbastelt maha ei tuleks.

Möödunud nädala G20 kohtumisel ilmestasid seda püüet toetuse kinnitamine 20-miinus-USA-formaadis globaalse soojenemise vastasele võitlusele ja laiemalt vabakaubanduse teema. Viimasest on siiski juba saamas kahepoolsete diilide pärusmaa. Just enne Hamburgi kohtumist allkirjastas EL tseremoniaalselt kaua lihvitud kokkuleppe Jaapaniga. Trump on kriipsu peale tõmmanud nii lepetele Euroopa kui ka Aasiaga, ebaselgeks jääb, kas USA president otsib kaugemaleminevat vastasseisu Hiina ja Saksamaaga, nagu ta on viimastel kuudel vihjanud. 

Maailmas, kus kõik suured tegijad on rahvusvahelise koostöö murenedes üha suveräänsemad, toimib surve näha kõiki küsimusi läbi rahvuslike huvide prisma. See tendents omakorda tähendab, et teemad nagu kaubandus ja kliimasoojenemine on ühtlasi julgeolekuteemad. Rahvusvahelised kokkulepped on klassikaliselt vähem mehhanismid suveräänsuse jagamiseks kui riskide maandamiseks, võimaldades ühiselt teatud teemad kahepoolsete suhete virvarrist maha võtta.

Uute oludega toimetulemiseks on eri strateegiaid. Trumpi kehastatavat USAd ei huvita tagajärjed – see, mis pähe tuleb, läheb Twitterisse printsiibil «mees annab sõna ja mees võtab sõna». EL, sattununa Trumpi ja Brexitiga kahe tule vahele, on seni suutnud ridu koondada. See võib olla ajutine ilming, eriti Ida-Euroopas (millest allpool) ja sõltub ühelt poolt soodsast kliimast Saksa-Prantsuse teljel ning teiselt poolt muude kriiside intensiivsusest.

Ohtlikuks jäävad kestvad majanduslikud lihked põhja ja lõuna vahel, millele lisandub lisastressifaktorina rändekriis epitsentriga Itaalias (suur riik) ja Kreekas (Süüria naaber Türgi armust).

Seni vähem vastutustundlikud riigid eesotsas Hiina ja Venemaaga on osutunud üllatavalt ebalevaks kõiges, mis ei puuduta otseselt tooreid sõjalisi huve. Mõlemad tunnetavad oma haavatavust rahvusvahelisse vabavõitlusse triivivas free-for-all-maailmas. See seletab Hiina muret vabakaubanduse ja kliimaleppe pärast.

Venemaagi on lubanud Pariisi lepet toetada, vabakaubandus on samas sanktsioonide tõttu omaette probleem. Venemaa mured olid ilmsed aga Trumpi-Putini kohtumise järel. Selle keskmes polnud tolmu langedes mitte mingi grandioosne tehing maailma jagamiseks, vaid Venemaa meeleheitlik katse püsti panna kahepoolsete pingete reguleerimise mehhanisme, esmajoones kübervallas ja Süürias.

Venemaa jaoks saab olla vähe murettekitavamaid aspekte praeguses olukorras kui Trumpi nonsensstviit «Putin ja mina arutasime sissemurdmatu küberturvaüksuse loomist selleks, et kaitsta valimishäkkimist ja palju muud negatiivset,» mille asendas järgmisel päeval teade «Asjaolu, et president Putin ja mina arutasime küberturvaüksuse loomist, ei tähenda, et ma usun, et see oleks võimalik.»

Putin on vihma käest räästa alla jõudnud. Trump pole mitte üksnes kaootiliselt ebausaldatav, vaid ka kolossaalselt ebadiskreetne. Venemaa katse kaubelda endale välja positsioon ühe 21. sajandi maailma uute reeglite kujundajana on kümmekond aastat vana. Trumpi-järgses maailmas on sellest saanud nõrkuse tunnusmärk – reeglid on need, mis Trumpile üldse korda ei lähe. 

Kõike komplitseerib Venemaale USA julgeolekupoliitika de facto kahekeelsus. Trumpi ja Putini väidetavale suurepärasele keemiale eelnes USA otsus saata lisasõdureid Balti riikidesse ja müüa Poolale Patriot õhutõrjerakette.

Kohtumisele järgnes vahetult teade Patriotide ajutisest paigutamisest Leetu ja Washingtoni lõplikust keeldumisest tagastada Venemaa diplomaatiliselt esinduselt konfiskeeritud kinnisvara USA territooriumil.

Pealtnäha võib olukord paista meile soodne, kuid autopiloodil USA on kõike muud kui kindel turvatagatis. Pigem ennustab Trumpi jutu ja USA tegude lahknemine tõrkeid  otsustusmehhanismides, kui peaks tekkima tõsisem kriis.

Vett segab julgeolekulises plaanis Suurbritannias süvenev poliitiline kaos. Theresa May kukkumine peaministri positsioonilt tähendaks suure tõenäosusega uusi erakorralisi valimisi ja Jeremy Corbyni Tööpartei võitu mh hoopis teistsuguse julgeolekuprogrammiga. Ka May võimule jäädes näib Brexit triivivat karmis suunas, mis ähvardab Suurbritanniat majandusliku ja siseriikliku kaosega. Riigi isoleerudes ja vaesudes ei ole 800 briti sõdurit Tapal tingimata igavene nähtus ja oletada võib, et väga ettevaatlikult kombitakse juba praegu võimalusi asendaja leidmiseks.

Kui selleks peaks olema Prantsusmaa – mis oleks loogiline, arvestades, et Leedus on NATO pataljoni nn raamriik Saksamaa –, siis kinnistub reljeefselt tendents, kus Eesti välispoliitikalt nõutakse üha Januse-näolisema tegutsemise võimekust. Tuleb loota, et korraga suudetakse teha nii seda, mis vajalik Trumpi USA kui ka Saksamaa-Prantsusmaa tandemi soosingu säilitamiseks.

Autopiloodil maailmas on kahe orientatsiooni vaheline konflikt aja küsimus. Saksamaa ELi hegemoonina ajab Venemaa suunal hoopis teistsugust poliitikat kui USA. Igasugust sõjalist eskalatsiooni nähakse Berliinis mitte rahu tagatise, vaid konfliktipotentsiaali lisajana. Kuigi põhiväärtustes kindel, eelistab Saksamaa ajaloolistel põhjustel alati dialoogi vastasseisule.

Lisaks on Trumpi tõusuga tõusnud Saksamaa välispoliitikas senisest veel tähtsamale kohale kaubanduspoliitika. Vabakaubandust nähakse ideoloogiliselt ühe elemendina, mis aitab tsementeerida rahvusvahelist koostööd. Sellest perspektiivist on dialoogi otsimine Venemaaga vältimatu ka praegustes tingimustes.

Tagantjärele paistab üha suurema veana Eesti vastutegutsemine Nord Streamile, mille ainus reaalne tulem on meie nihkumine Poola kitsukese strateegilise tiiva alla. Nii kaugeneme Saksamaast ja ELi väärtuspõhisest solidaarsusest.