Sergei Metlev: tõde teeb vabaks

Sergei Metlev Foto: Pm

Igaühel on õigus uskuda, hoolimata faktidest, kuid ratsionaalselt mõeldes on tõeotsing pikemas perspektiivis elujõulisem, kirjutab Sergei Metlev.

On olemas küsimused, mis tunduvad iseenesestmõistetavad, kuid vastusega jäädakse siiski hätta, kuna tegemist on millegi sügavalt subjektiivsega. Mis on tõde ja uskumus, mis on moraal? Diskussioon seoses Jaak Aaviksoo artikliga «Infokonfliktid ja enesekaitse» (Diplomaatia nr 3, märts 2011) ning meie tippsportlase Andrus Veerpalu dopingu­skandaaliga paljastas meie ühiskonna valukohti – kui jutt on eespool mainitud printsiipidest, kipume koonduma oma tõe taha ja jätma mittenõustujad «musta tsooni».

Käiku lähevad solvangud ja emotsionaalsed rünnakud nende vastu, kellel on lihtsalt teine arvamus. Tundus, et vaba ühiskonnana oleme püüdnud eemalduda selliste teemade puhul palavast «hurraast» ja täielikust hukkamõistust.

Meie ühiskond on suhteliselt hiljuti tulnud välja seisundist, kus valetamine ja silmakirjalikkus olid riigi ideoloogia lahutamatud osad. Meile valetati iga päev, iga tund. Valetas televisioon, raadio, lehed, valetasid inimesed – ja avalikult, püüdes vältida konflikte võimuga. Õnneks toimus teatud seesmine renessanss, vabanedes füüsiliselt, vabanesime ka moraalselt, avastades õudusega, et oleme supelnud tohutus vales.

Ütleksin, et ajaloolise tõe otsimine ja õigluse taastamine on olnud üks meie rahva ja riigi prioriteetidest, kuna sellest sõltub otseselt, kas meie kõikuv identiteet saab tugeva aluse või mitte.

Tänapäeva maailma infokonfliktides oleme sunnitud ennast pidevalt kaitsma ja siiamaani on tõhusaimaks vahendiks olnud tõde nii, nagu me seda oma parima äratundmise järgi mõistame. Akadeemik ja professor Jaak Aaviksoo väitis oma artiklis, et ei maksa loota, nagu oleks tõde universaalne kaitsevahend rünnakute vastu; selles ma nõustun temaga. Idee, et valedega võib võidelda valede abil, on minu jaoks võõras, aga kas me saame alati sada protsenti kindlad olla, et see, mida meie usume, ongi seesama ehtne tõde?

Kui kordamine on tarkuse ema, siis kõhklemine on ilmselt isa. Meil on õigus uskuda, isegi kui tegemist pole tõega. Inimeselt võib võtta ära kõik, peale võime arvata ja mõelda, nagu kirjeldas ilmekalt Orwell oma romaanis «1984».

Lõppude lõpuks on sotsiaalsete gruppide maailmatunnetus, nagu ka indiviidi oma, alati subjektiive, seega on eksimus mingil määral sisse kodeeritud. Kuid tegemist on siiski noateral kõndimisega, enesepetmises on raske leida midagi positiivset.

Peale selle on tegemist põhimõttelise moraalse valikuga, kas jääda truuks tõele ja seda otsida, kuna selline mõtteviis on kooskõlas sõnaga «õige», või siis lähtuda teistest motiividest. Hetkel, mil lülitame aju välja ja muutume oma uskumuse orjadeks, tõmbame kriipsu peale kõikidele õppetundidele, mida ajalugu on andnud.

Väga palju emotsioone on põhjustanud Andrus Veerpalu dopingu­skandaal. Me näeme, kuidas Facebooki kommuuniga «Usun Andrus Veerpalu» on liitunud juba kümned tuhanded inimesed, mõned neist käivad vahetevahel ka kommuunis «Ei usu Andrus Veerpalu», et teistsuguse arvamusega inimesi reeturiteks tembeldada.

Arvan, et absoluutne enamik eestimaalasi toetab Andrust sel raskel hetkel, emotsionaalselt on temal ja ta lähedastel ülirakse. Mina olen nende toetajate hulgas.  Aga vaadakem olukorda natuke laiemalt, toetamine ja uskumine ei ole üks ja sama! Mina ei saa aktsepteerida kinnisilmi kaitsmist ja kompromissitut uskumist.

Sündmuste arengu käigus juba tekkis massiliikumine, mis sisuliselt eirab WADA objektiivseid andmeid. Praegu on meil olemas ainult info, et A- ja ­B-proov on positiivsed, ja sellega tuleb arvestada. Näiteks Tallinna Ülikooli terviseteaduste ja spordi instituudi direktor Kristjan Port kinnitas, et need proovid on usaldusväärsed, uuringumeetodid ja ainete sisalduse piirmäärad on vaatluste ja katsete kaudu kindlaks tehtud. Ja ma ei mäleta, et kas või üks vahele jäänud tippsportlane oleks oma süüd tunnistanud.

Kahtlemata, alati jääb võimalus, et doping sattus sportlase organismi vastu tema tahtmist, kuna sportlase tervise eest kannavad hoolt siiski arstid. Selline hüpoteetiline võimalus teeb olukorra eriti raskeks, just nimelt sel põhjusel tuleb moraalselt toetada Veerpalu, aga küsimus, kas dopingut kasutati või mitte, ei saa olla usu küsimus.

Andrus on meie kangelane, ta on toonud Eestile maailmas kuulsust, ja kahtlemata on tema nimi kuldsete tähtedega spordiajalukku raiutud. Tegemist on sümboliga, millele vihjas Aaviksoo,  kui rääkis meie identiteedi tuumikosadest. Arusaadav, et inimesed kaitsevad tugevaid sümboleid, see on emotsionaalne ja väga loomulik reaktsioon. Sümbolid kehastavad meie püüdlusi ja saavutusi. Puhtemotsionaalselt võiks seda võrrelda olukorraga, kui näiteks keegi tuleb teie juurde ja ütleb, et kõik teie saavutused ja võidud on üks suur jama. Me kardame, et meilt võetakse ära rahvuslik uhkus, meie hiilgavad võidud. Peame olema tugevad ja mitte alluma hirmule; keegi ei või seada kahtluse alla Andrus Veerpalu medaleid, selleks pole praegu mingit alust.  

Aga kas kujutate ette, et niivõrd tugeva kaitsereaktsiooni foonil selgub lõplikult, et dopingut on kasutatud? Mida me ühiskonnana teeme?

Igaühel on õigus uskuda, hoolimata faktidest, kuid ratsionaalselt mõeldes on tõeotsing pikemas perspektiivis elujõulisem. Vale on alati koorem, mida indiviidil ja rahval on raske kanda, saabuv pettumus on karm. Tõde tagab meie seesmise vabaduse, selle otsimine on olnud suurimate inimeste elueesmärk.

Kunagi hävitas tõeotsijaid ja kõhklejaid inkvisitsioon, meie ajal neid lihtsalt solvatakse ja tembeldatakse, mõnes vähem tsiviliseeritud riigis mõjutatakse ka füüsiliselt. Kas me tõesti soovime elada ühiskonnas, kus valitseb viha alternatiivsete arvamuste suhtes ning sümbolid mitte ei liida meid, vaid asendavad ratsionaalset arutelu? Tahan uskuda, et mitte.