Aarne Seppel: pealinna vigased ussitanud pruudid

2004. aastal mängis Vanemuine Ülenurmes Eduard Vilde janti «Vigased pruudid». Pruutide väljavalituid mängisid Raivo E. Tamm ja Riho Kütsar. Keskel üks pruutidest Piret Simson. Foto: LAURI KULPSOO/PM/SCANPIX BALTICS

Iga kolmas Eesti inimene elab Tallinnas, igast Eestis teenitud eurost vähemalt iga teine teenitakse Tallinnas. Tallinn on Eesti pealinn, mistõttu ongi loogiline ja loomulik, et raha ja parimad pead tulevad pealinna. 

Ühtlasi võiks see ka tähendada, et parteid pakuvad linnapeakandidaatideks oma parimaid inimesi. Poliitikuid, kes suudavad asjatundlikult ja elegantselt lahendada keerulisi probleeme, asetades neid konteksti mitte ainult munitsipaal-, vaid ka riigi tasandil. Sest Tallinnas tekitatav heaolu annab lootust ka ülejäänud Eestile.

Ometigi tundub, et meile esitletakse «vigaseid pruute», tõelist armastust meile ei pakuta. Juba praegu on selge, et salamisi ohatakse hoopis teistsuguse peiu poole.

Möödunud nädalaga said lõplikult otsustatud suuremate erakondade linnapeakandidaadid sügisesteks kohalikeks valimisteks. Vaatame siis lähemalt, mis masti meestega tegemist on.

Kõigepealt linnapea kohusetäitja, kohtupingis oleva Keskerakonna esindaja Taavi Aas. Kindlasti on ta tubli käsutäitja ja ametnikuna silmapaistev. Suuri jamasid pole ja väiksemaid ei pane keskerakondlase puhul tähelegi (vangis ei ole, kohtupingis ei ole). Ilmselt elab silma- ja kõrvaklappidega, kuna väidab, et ei tea Tallinna valitsevast korruptiivsest mädasoost midagi.

Hoopis silmatorkavam on sotsiaaldemokraatide kandidaat Rainer Vakra. Tema seisukohad on... lehviv sall, lobe jutt ja soov pääseda Rammsteini soojendajaks. Või mille muuga seletada tema kirge sädemeid pilduva relaka vastu. 

Ainus tõsiseltvõetav opositsioonipartei on praegu Reformierakond. Neilt ometigi ootaks kaasakiskuvat, tallinlase naha vahele pugevat kandidaati, nooruslikku ja kaasakiskuvat. Kristen Michali valge kampsun on pigem määrdunud, aga kas keegi usub tõsiselt, et see mees on tegelikult ka valmis munitsipaalprobleemidega tegelema? Ma oleksin väga üllatunud, kui Michal ei otsiks võimalust riigi tasandil jälle valitsusse saada.

Jõuliselt suurte erakondade sekka murdnud EKRE-l on kaks suurt probleemi: nad võivad küll kirglikult jutustada pagulastest ja homodest, aga vähegi tõsisematel teemadel ei ole nad eriti usutavad. Ja teiseks, kas neil parteis peale «püha» perekonna veel kedagi on?

Viimasena nimetas oma linnapeakandidaadi põhja poole tüüriv IRL. Nimetada linnapeakandidaadiks saarlane, kes pole seni Tallinnas kordagi kandideerinud, on kahtlema väga julge samm. Nojah, eks aeg annab arutust.

Enne veel aga tasub meenutada üht pidevalt ununevat tõsiasja: umbes pool Tallinna elanikkonnast ei räägi eesti keelt emakeelena ja neist umbes kolmveerand toetab iga ilmaga Keskerakonda. Ja see olukord on järjest süvenenud juba enam kui kümme aastat. Keskerakond üksinda võitleb natuke enama kui saja tuhande hääle eest, teised võitlevad nelja-viiekesi teise saja tuhande hääle eest.

Keskerakonna võim pealinnas püsib kaljuna, nad võivad endale lubada peataolekut ja väikseid säristamisi. Nad võivad isegi üht-teist Tallinna hüvanguks teha. Kui linnameedia, -panga, -poe, ja -politsei ülalpidamisest raha üle jääb.

Väljapakutud pruutidest on Taavi Aas ainus, kelle puhul on usutav, et ta ka tegelikult tahaks Tallinna heaks tegutseda. Ilmselt saavutab ta sügisel küll isikliku häälterekordi, aga tõelisele raskekahurväele ta vastu ei saa. Pole imeks panna, kui Tallinna uueks staariks saab Mihhail Kõlvart, kes tänu saadud häälte arvule saab linnapea ametiketi hoopis enda kaela.

Ülejäänud sügisesse eriti ei panusta, pruudid on küll letti lükatud, aga ükski neist pole just ladvaõun. Ussiaugud on kaugele näha. Ja õhatakse hoopis 2019. aasta poole.