Jaak Jõerüüt: poliitiline kärbsesumin koduse konnatiigi kohal

Jaak Jõerüüt Foto: Sander Ilvest

Pärast noorte tantsu- ja laulupidu tundub kohalik poliitiline aktiivsus kõigest kärbsesuminana, kirjutab kolumnist Jaak Jõerüüt.

«No mida sa arvad sellest, millest praegu kõik räägivad?» küsis üks sõber hiljuti. «Aga millest kõik räägivad?» küsisin mina vastu, ehkki mulle oli selge, mida ta silmas pidas. Ta ei jõudnud vastata, midagi tuli vahele.

Kui ma täna mõtlen sellest, mida ma oleksin vastanud, siis mõjub mu võimalik vastus mulle endale juba kui kärbsesumin, millest kirjutas Mika Waltari oma romaanis «Sinuhe». Seda suminakujundit kasutas ta kõige tühise kohta, mis elus ette tuleb.

Poliitikast mõtlemise ja kirjutamisega on nagu nõudepesemisega, seda tuleb vahetevahel jälle teha, tahad või ei taha. Kui asi kaelast ära, nõud kappi laotud, on paus magus, aga üürike. Poliitikud ei jäta sind mitte kunagi rahule, see on demokraatia nurgakivi ja kirstunael ühel ja samal ajal.  

Ah et nähtavate asjaolude ja kuuldavate vaidluste varjus peituvad sügavamad ühiskondlikud allhoovused, uue ajastu kuulutajad...? Olen kuulnud, et praegu öeldakse nii. Kuidas kellele! Ma olen skeptiline. Mõni ei märka laevas magades Läänemere lainet ka siis, kui see seitse meetrit kõrge on ja jurakat laeva juba loobib, mõni ehmatab kaameks, kui Tallinna tramm korraks kergelt raputab.

Mis meil siis menüüs on?

EKRE tulistas katuselt jalga. Sotsid keelavad suhkru ära. Keskil oli juba justkui kaks ja pool keskust, nüüd justkui poolteist – mingi uus geomeetria. Mõned marksismiviirusest nakatatud ja labaselt rahahimulised sarikirjutajad kodu- ja välismaalt näevad und, et rahvuslikkus on fašism; unustage ära, lakkuge panni! tahaks nendele sõbralikult soovitada.

Kaks meest lahkusid koalitsioonist riigikogu akna alla. Kas nad ei mõtelnud, et neid pannakse paadikõigutajatena paari kolme õega (ka õdede kahele taandamine pole teab mis kergendus), sest nad koos asusid riigipaati ehk koalitsiooni kõigutama nimelt kauaoodatud ELi eesistumise eelõhtul. Pole võimalik, et kogenud välispoliitika vaatleja ja väliskomisjoni esimees seda olulist seika ette ei näinud.

Mis toimub inimeste peades, jääb muidugi alati saladuseks. Aga jälle kerkib me silme ette igavene konflikt: riigimehelikkus versus oma mätas, riigitarkus versus omakasu.  

Malenuppudega on nii, et kindla peale nad lüüakse ükskord laualt ära. Kes võtab poliitikat malemänguna, peab sellega arvestama! Kes võtab poliitikat aga osana elust enesest, ilma mänguta, see teab, et elu oli varem ja elu jätkub ka pärast poliitikat.

Aga tegelikult – pärast noorte tantsu- ja laulupidu tundub kõik see vaid kärbsesuminana. Sest nendel päevadel selgus jälle, mis tegelikult on tähtis, mis tegelikult loeb. 

Kuid siiski, läbi selle sumina väidan ma, et igast maailma nurgast, ka kaugematest, tuleb anda hinnanguid maailma liidritele, ei tohi pusida ainult koduste tõrvatünnide ja meepottide kallal! Millega on nad, need kauged ja kõrged, üldse hakkama saanud?! Ja kuidas seda hinnata?

Miks seda peab tegema? Koduseid asju on ju mugav ja lihtne paika panna: Kremli ööbikud, kilekotid, katuseraha, valimispalavik, poliitilised lahkumised või ülehüppamised, poliitnaiste osakaal kusagil või poliitmeeste roppsuud kusagil.

Aga kuhu jääb pilk maailmakodanikuna? Selles maailmas, mille uste lahtipaiskumisest meie kõikide ees pasundavad nii kõnetoolikotkad kui turismigurud ja millele plaksutatakse kõigest väest?

Lõimumine maailmaga, millele meid ahvatletakse, ei tähenda vaid tööd Austraalias, ülikooli Viinis või agressiivse teistsugususe pealetungi allaneelamise teesklemist, ehkki klimp on ammu kõrri kinni jäänud. Vaba liikumisega peab loomulikult käima kaasas ka kogu maailma liidrite vaba arvustamine, õiglane, aga karm. Muidugi pole see lihtne, sest nendel kõikidel on alati iseenda avalikult ilusaks meikimisel abiks terve hord proffe PR-nõuandjaid. Nende tegelikku nägu ja tegemata tegusid või maha mängitud võimalusi avastada, isegi aimata on äärmiselt raske. Aga vaba liikumine kohustab, seda peaks omale pähe taguma nii minejad kui jääjad!

Sest maailm, mille arutu hulk naeratavaid liidreid (enamus neist küll juba surnud) on meile tänaseks serveerinud, on peaaegu söömiskõlbmatu.