Juhtkiri: kes kihutab kalmistule?

Raske liiklusõnnetus Tartumaal. Foto: Jürgen Puistaja / Kanal 2

Üheksa päeva, viis hukkunut. Juulikuu algus on kujunenud Eesti teedel traagiliseks. Sellise trendiga must statistika sunnib küsima, kas me ikka oleme teinud kõik endast oleneva, et inimelusid hoida. Sest liiklussurmi saab enamasti ära hoida.

Meid ei lohuta kuigivõrd teadmine, et poole aastaga oli meil liikluses «vaid» 22 hukkunut – selle kümnendi parim tulemus. Aastatel 2010–2016 on kuue kuuga liiklussurmi olnud 28–47, mullu näiteks 31. Veel kord, selle statistika puhul ei saa me kunagi enesega lõplikult rahul olla, sest tegelikult on iga liiklussurm liigne. See tähendab, et iga surmaga lõppenud õnnetuse järel peaksid liiklusohutusega tegelejad politseis, maanteeametis, omavalitsustes ja teistes asjasse puutuvates ametkondades analüüsima, miks õnnetus juhtus ja nii traagiliselt lõppes.

Meid ei saa lohutada ka teadmine, et suvekuud ongi aastas alati olnud kurvemat laadi (koos aastalõpu pimedusega ja talvega). Põhjused on mõneti paradoksaalsed, sest just seda osa aastast oleme oodanud: ilusad ilmad, head teeolud, puhkused – inimestel on palju vaba aega, et ringi liikuda; peod, mis lõppevad hilja. Siit tulevad paraku riskiallikad: tähelepanu hajumine roolis (sest riskitegureid justkui pole), väsimus pikkadest päevadest, üritustega kaasnev alkoholi tarvitamine.

Selle, kui ohutu on liiklus, ja liikluskultuuri üldisemalt, määravad liiklejate hoiakud. Eestis on sellega aasta-aastalt paremini, näiteks ei kohta enam naljalt laiajaid, kes oma pikaajalistele kogemustele tuginedes üritaksid väita, et turvavööd pole vaja kinni panna, sest sellest pole kasu või see on lausa ohtlik. Inimeste teadlikkus on paranenud. Vöötrajal osatakse märgata jalakäijaid, isegi kaherattaliste (jalg- ja mootorrattad, mopeedid) juhid tajuvad, et nendega osatakse järjest enam arvestada. Hoiakute muutumine ei käi muidugi kiiresti ja ühest võluvahendit selleks pole. Ametkonnad pidagu meeles, et kalli rahaga tehtavad kampaaniad on siiski vaid üks osa ennetustööst.

Viimase aja avalikke debatte jälgides tundub, et liiklusohutusega tegelejad peaksid ka meil enam võtma luubi alla kiiruse. Arenenud liikluskultuuriga riikides, kus liiklussurmade arv  per capita on väikseim, on kiiruse vähendamine kõigist liiklusohutusega seotud aspektidest tähtsaimal kohal (kiiruskaamerad, mitmesugused liikluse rahustamise vahendid jne).

Uuringud kinnitavad üheselt: mida suurem on sõidukiirus, seda kergemini satub liikleja õnnetusse ning seda rängemad on tagajärjed, hoolimata sõidukite üha efektiivsemast aktiivsest ja passiivsest turvavarustusest. Pealegi on aeglasem sõit ökonoomsem ja väheneb mürareostus. Arutu kihutamine viib aga kiiremini ainult ühte kohta. Kalmistule.