Postimees 1890. aastal: J. W. Jannseni lahkumine

«Eestimees jää igas riides ja iga nime all Eestimeheks, siis oled oma mees oma rahva ees. Joh Jannsen.» Johann Voldemar Jann­sen Eesti Postimehe asutamise ajal. C. Schulz. Litograafia, 1863. Pilti levitati paljudes eksemplarides lehelugejate hulgas, riputati reisijate peatuspaikadena kasutatavates tubades ja kõrtsides seintele ning seda lugesid ja arvestasid tuhanded. Allkiri ei saanud jätta mõjustamata rahvast, eriti selle intelligentsemat osa. Foto: Album «Lydia Koidula. 1843–1886»

1. juulil lõuna ajal lahkus rahulise surma läbi siit ajalikust elust pika põdemise järele Eesti ajalehtede «Postimehe» ja «Eesti Postimehe» põhjendaja ja kauaaegne toimetaja J. W. Jannsen.

Temaga lahkus üks mees meie seast, kes oma kodumaa Eesti-sugu rahvale oma terve elu ja tegevuse pühendanud, mis ka väga sügavalt mõjunud ja mille tähtsus suur, kaugele ulatav ja kauakestev on. Ta tähtsus tundub ta kolmepoolsest tegevusest; ta elab Eesti rahva mälestustes edasi Eesti seltsielu isana, Eesti ajakirjanduse loojana, Eesti tuntvama, rahvalikuma kirjanikuna.

Kõige päält sai Jannsen kirjanikuna rahvale laiemalt tuttavaks; ju ligikorda poole saja eest hakkasivad tema esimesed kirjatööd ilmuma, mis kadunud ametikutse kohaselt – ta oli köster – esiotsa pääasjalikult usuliku sisuga olivad. Hiljem aga ilmuvad suurel hulgal jutud ja jutustused ja nendes avaldas Jannsen päris meistriosavust, iseäranis rahvaliku kõneviisi ja mõttekäigu poolest.

Jannsen tundis oma rahva elu ja ta mõtteviisi nii hästi kui vaevalt keegi teine ja ta püüdis ka kõige hoolega seda edendada ja täiendada, rahva haridust ja vaimuelu jõudu mööda tõsta.

Jannsen täitis oma tervel eluajal seda Pühakirja sõna, mida ta nii tihti tarvitas: «Nii palju kui see teie võimus on, pidage kõigi inimestega rahu.» 10.07.1890