Marko Suurmägi: IRLi kohaliku Ronaldo küsitav staaritsemine

Marko Suurmägi Foto: Marko Saarm / Sakala

Kohalike valimiste eel tekitab Viljandis elevust ja küsimusi senise linnapea Ando Kivibergi nõudmine: kui saan riigikogu valimistel hea koha, võin valimiste järel taas linnapeaks hakata, kirjutab ajalehe Sakala peatoimetaja asetätja Marko Suurmägi.

Kas poliitikul on eetiline pidada oma erakonna juhiga enda karjääri puudutavaid läbirääkimisi? Kas poliitik võib endale valimisnimekirjas kohta kaubelda või peab ta ootama, kuni kohta pakutakse? Kas linnapea võib ametist loobuda, kui tööga kaasaskäiv motivatsioonipakett pole sobiv? Need on vaid üksikud küsimused, mis tekkisid, kui sai selgeks, mis asjaoludel loobus Viljandi linnapea Ando Kiviberg (IRL) oma erakonna linnapea kandidaadi kohast.

Viljandi linnal pole sel sajandil veel olnud linnapead, kes oleks olnud ametis terve valimistsükli. Praegune linnajuht Kiviberg valiti ametisse kohe pärast eelmisi valimisi, 2013. aastal ning tõenäoliselt lahkub ta raekojast sügisel, kui uued valimised on läbi.

Juriidiliselt võttes ei saa ka temast linnapead, kes oleks ühe perioodi otsast lõpuni vastu pidanud, sest tema karjääri jääb 2015. aasta 27. aprill, mil kohaliku võimutüli tagajärjel Kiviberg umbes 15 minutiks linnapeatoolilt lahkus. Siis oli ta viivuks volikogu lihtliige ja valiti kohe linnapeaks tagasi.

Pean saama riigikokku!

Kui Kiviberg tolle aasta 3. aprillil oma tagasiastumise soovist teada andis, oli tal üsna kindel teadmine, et ju ta tagasi linnapeaks valitakse. Nüüd, juuni lõpus andis Kiviberg taas teada, et lahkub linnapea ametist. Seekord täiesti korraliselt, sest uueks ametiajaks ta ei kandideeri. Põhjenduseks tõi ta oma eraelu, mis on juba mõnda aega Harjumaal, ning seetõttu on mõistetav, et linnapea töö on võtnud oluliselt vähemaks aega, mida veeta koos perega.

Sellisel kombel lahkumine oleks ju ilus, siiras ja aus, kui tumeda pilvena ei käiks Kivibergiga kaasas üks juuni eelviimasel päeval Isamaa ja Res Publica Liidu esimehele Helir-Valdor Seedrile saadetud kiri. Ajakirjanikuna ei oska ma sellest kirjast välja lugeda muud kui garantii nõudmist, et Kivibergi poliitiline karjäär võiks jätkuda riigikogus.

Nimelt soovis linnapea kinnitust, et temast saaks 2019. aasta riigikogu valimistel mõne talle sobiva valimisringkonna esinumber. See tähendaks erakonna toetatud reklaamikampaaniat ning soodsaid võimalusi riigikokku pääseda. Muidugi juhul, kui praegu kehva reitinguga IRL üldse riigikogukõlblikuks osutub.

Nii konkreetse sooviga kirja polnud Seeder enda sõnul varem saanud, aga ta on ka väga lühikest aega saanud erakonnajuhi tööd teha. Kiviberg oma kirja eriliseks ei pea ning soovidki olid tema hinnangul täidetavad. Just need linnapea väited tekitavad küsimusi. Kas sellised kirjad on Eesti poliitikas tavapärased? Kas see on poliitiline reaalsus?

Kas nii ongi kombeks?

Minu arusaam ütleb, et selliseid kirju ei tohiks olemas olla. Lihtsalt selline kiri ei lähe kokku poliitiliste liidrite jutuga, kuidas valimisnimekirju pannakse kokku erakondade eestseisustes ja volikogudes ning demokraatlikel alustel. Seega ei tohiks ühel poliitikul pähegi tulla mõte, et ta saaks mõne piirkonna esinumbri kohta partei esimehelt küsida.

Aga millegipärast ma ei usu, et Kiviberg oli esimene, kes oma tahtmised kirja pani ja parteile vastastikku kasulikku tehingut pakkus.

Aga kui palju tohib poliitik pidada töövestlusi ja kellega ta neid pidada tohib? Kiviberg selgitas oma kirja tagamaad sellega, et tema meelest on teist korda linnapeaks hakkamine sisenemine professionaalsesse poliitikasse ning selleks on tal vaja karjääriplaani.

Ma võin küll vaielda mõtte vastu, et viiendat aastat linnapea ameti pidamine tähendab rohkem poliitikuks olemist kui seda ametit neljandat aastat pidades, aga seda ma mõistan täielikult, et inimene vajab tuleviku osas kindlust. Ainult et kas professionaalsesse poliitikasse püüdleja saab seda sellisel moel küsida? Tõenäoliselt ei. Midagi pole teha, linnapeaks või riigikogu liikmeks olemine ei ole võrreldav palgatööga mõnes erafirmas, kus ettevõtte juht otsustab, kes on talle vajalik ja kes võib lahkuda.

Seekord lõppesid linnapea ja erakonnajuhi läbirääkimised sellega, et linnapea sai eitava vastuse ja ta loobus linnapeana jätkamast. Omamoodi huvitavaks oleks situatsioon läinud siis, kui erakonnajuhi vastus oleks olnud jaatav. Kas parteijuht üldse suudaks pooleteise aasta pärast oma sõna pidada? Mis oleks siis saanud Viljandi- ja Järvamaa piirkonna erakonnasisesest võitlusest, kus esikandidaatidena on varasemalt üles astunud praegune parteijuht Seeder ja minister Kaia Iva.

Seda olukorda jälgides tuli meelde eelmise suve alguse juhtum, kui Horvaatia tippjalgpallur Dejan Lovren saatis oma riigi koondise peatreenerile kirjalikud nõudmised, kuidas peaks talle saabuvatel Euroopa meistrivõistlustel mänguaega andma. Ultimatiivses toonis andis pallur ka teada, et kui nõudmisi ei täideta, siis tema koondisesse ei tule. Peatreener jättiski Lovreni ukse taha.

Seeder saadud kirja ultimatiivseks ei pidanud ning Kivibergi ta piltlikult öeldes koondise ukse taha jätta ei taha. Pigem vastupidi, sest Kiviberg tõi neli aastat tagasi linnapeaks püüeldes 809 häält ehk üle 200 enam, kui oli paremuselt järgmise poliitiku häältesaak.

Portugali jalgpallikoondise peatreener ei saa Ronaldot ukse taha tõsta isegi siis, kui too pirtsutama hakkab ja nõudmisi esitab, sest see mängija viib oma meeskonna võidule. Kiviberg on Viljandi kohalikke valimisi silmas pidades IRLile kui Ronaldo. Tema üksi võib võitja määrata ning tegutseva linnapeana võib tema häältesaak osutuda isegi suuremaks kui 2013. aastal.

Kiviberg aga on teatanud, et mõtleb alles, kas üldse osaleb valimistel. IRLi suureks ehmatuseks ei välista ta ka võimalust, et osaleb valimistel mõnes teises nimekirjas. Viljandi linn saab sügisel aga uue linnapea.