Olen ära harjunud mittesuitsetajatest kolleegide näägutamisega, millist koormat minusugused endast tervishoiusüsteemile kujutavad. Pealekauba raiskavat me suitsuruumis kõvasti tööaega.
Nils Niitra: spordi- ja suitsumehed
11. aprill 2011, 10:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suitsuruumist toimetuse kolmandale korrusele kepsutades olen ikka ja jälle möödunud karkudega tüüpidest, kes teevad sporti. Jutu järgi tervisesporti, aga sellest hoolimata olen näinud väikse Tartu toimetuse kohta muljetavaldaval hulgal haigeid põlvi ja uisutamise käigus murtud jalaluid.
Mina isegi mängisin kunagi tõsiselt jalgpalli ja sain päranduseks põlved, mis niiskete ja jahedate ilmadega spordi võlu ja valu meelde tuletavad. Spordi ja ahelsuitsetamise võrdlemine mõjub muidugi paljudele nagu punane rätik härjale. Aga kui me läheme tippspordi juurde, meenuvad isegi küllalt spordikaugele inimesele jalgpallurite äkksurmad.
Kolleeg on mures oma teismeliste laste pärast – ühel on juba sporditegemisest põlved haiged ja pole kahtlustki, et see valu ei kao kuhugi ka neljakümnendates eluaastates. Teise lapse puhul sai ema aga šoki, nähes, milliseid tablette ja muud sodi noortele ujujatele juba praegu sportliku sooritusvõime parandamise nimel sisse söödetakse.
Sportlikud sõbrad tunnistavad mulle, et sport tekitab sõltuvust ja toodab aineid, mida keha vajab uuesti ja uuesti. Sellest, mis algul oli tervisesport ehk TERVISLIK sport, sai märkamatult armutu enesepiitsutamine.
Ma ei ole sugugi kindel, et sporditegijate ravimiseks ja kõpitsemiseks loodud hiigelsüsteem on oluliselt odavam ülal pidada kui mõnede teiste pahede tagajärgede likvideerimine. Pealekauba maksavad suitsu- ja napsisõbrad aktsiisidena riigikassasse oma pattude lunastamiseks kenakese summa, millest jagub ka spordi ja kultuuri toetamiseks.
Aga see oli pigem küünilisevõitu huumor ja ärge nüüd saage minust valesti aru – ma ei utsita eesti inimest kaugeltki poe taga Bocki jooma ja päevas kahte pakki Priimat tõmbama. Ei, kaugel sellest.
Pigem annan mõista, et spordist võib samuti kujuneda tervistkahjustav sõltuvus ja meil ei ole mõtet ümbritseda sportlikkust süütuseoreooliga. Spordiga on nagu kõigi teistegi asjadega – seda tuleb teha mõistlikult ja mõõdukuse piires.
Kui sport muutub tervisele kahjulikuks ja tulemuse nimel hakatakse endale igasugust sodi sisse ajama, on tegu samasuguse kahjuliku sõltuvusega nagu neil tüüpidel, kes poe taga päevast päeva Priimat tõmbavad ja kaheliitrist Bocki luristavad.
Ahjaa – selle kommentaari kirjutamist toetasid Postimehe suitsuruum ja kaks sigaretti. Tegelikult tahaks muidugi maha jätta.