Härra eesistuja

Foto: Andrus Peegel

See oli paar kuud tagasi, kui Eesti ajakirjanikud Brüsselisse saadeti, et anda ülevaade olukorrast Euroopa Liidus ja Eesti eesistumisest selle nõukogus. Samal ajal toimus ka valitsuse väljasõiduistung ja pressikonverents.

Ühel hetkel pärast konverentsi astus minu juurde Matti Maasikas, kellega olin varem heal juhul paaril korral vestelnud. Ta astus juurde sooviga teha mulle üks märkus nädal varem lehes olnud artikli kohta. See ei puudutanud üldsegi mitte Euroopa Liiduga seonduvat, vaid üht Nikolai Tarankovi tapmisest rääkinud lugu.

Ta soovitas mitte kasutada sõna «allilmaautoriteet», sest see jätvat lehelugejatele mulje justkui oleks tegemist väga tähtsate inimestega. Kiirele märkusele järgnes aga meeldiv kiitus kogu ülejäänud artikli kohta.

Kuna see artikkel oli pigem n-ö Harju keskmine, oli see lihtsalt tema diplomaatiline viis teha kriitikat. Öelda inimesele asju otse, nii et see talle meelde jääb, samas head tunnet sisse jättes. Aga see täpsustus oli tähelepanuväärne veel ühel põhjusel. Nimelt jätavad Euroopa Liidu ametnikud tihti mulje, et see, mis toimub Brüsselis, on nende jaoks väga paeluv ja huvipakkuv, ent Eesti eluga eriti kursis ei olda. Saati siis veel mingi kuritegeliku ilma jahmerdamistega. Ent Maasikas on.

ELi ja Maasikat tundvate inimeste sõnul on ta üks väheseid eestlasi, kes saab tegelikult aru, mis ELis toimub. Ta suudab haarata nii mikro- kui ka makrotasandit. Võtta kätte Euroopa Komisjoni dokument ja lugeda seda, mis seal päriselt kirjas on, mitte seda, mida peente sõnadega saavutada soovitakse.

«See on pidev töö iseendaga,» selgitab kunagine Eesti peaminister ja Euroopa Komisjoni endine asepresident Siim Kallas. See tähendab pidevat toimuvaga kursis hoidmist, aga ka suurt lugemust, mis Maasikal samuti olemas on. Kuidas ta ajalooharidusega inimesena teistmoodi saakski.

Ilmselt pole suuremal osal Eesti elanikest suurt ülevaadet sellest, millega peab tegelema liikmesriigi alaline esindaja Euroopa Liidu juures, kelleks Matti Maasikas enne Eesti eesistumist oli. Kui keegi sooviks Brüsselist teha samasugust sarja, nagu seda on USA sisepoliitikat kujutav «Kaardimaja», tuleks eeskujuks võtta Euroopa Liidu liikmesriikide valitsuste alaliste esindajate komitee (COREPER) töö. Maasikas oli selles suurepärane.

Seda ei ütle ainult Eesti ametnikud, vaid märkis ka rahvusvaheline poliitikaajakiri Politico eelmisel aastal.

Kui mänguline on Maasikas, ilmestab hästi Muddy Watersi lugu «Got My Mojo Workin», mida ta enne tähtsaid kohtumisi oma kabinetis kuulanud on.

Praegusel töökohal, Eesti eriesindajana ELi juures on tema roll hoida toimuvat kontrolli all, juhul kui mõni minister hakkab nõukogus soleerima või oma töökohustused eesistujana sootuks unustab.

Nii Maasika praegune kui ka eelnev töö on nagu moodne viievõistlus, mida ta nooruses harrastas. Edu saavutamiseks tuleb piltlikult öeldes vehelda, püssi lasta, ratsutada, ujuda ja joosta. Kui Eesti diplomaatia jagada kaardipakiks, oleks Maasikas kindlasti üks ässadest, nagu ka Jüri Luik.

See paralleel pole asjatu, sest mõlemad mehed on olnud Isamaaliidu ja hilisema IRLi liikmed juba 1992. aastast alates. Maasika puhul tekib paratamatult küsimus, mis temast pärast eesistumist saab.

Üks võimalus on minna tagasi välisministeeriumisse. Teine võimalus on minna tagasi Brüsselisse. Kolmas võimalus on Luige kombel siseneda tipp-poliitikasse. Iseasi, kas see just Maasikale parim oleks, ent Eesti poliitika saaks endale juurde ühe tõelise visionääri.