/nginx/o/2017/07/08/6873651t1h8625.jpg)
Pride on Eesti esimeste geiparaadide eestvedaja Ardi Ravalepiku sõnul eelkõige PR-üritus, mille korraldamiseks läheb palju ressurssi, aktivistide tööd ja vaeva ning kümneaastane paus tekkiski seetõttu, et aktiivgrupi jõud rauges, selgub Feministeeriumile antud intervjuust.
Täna toimus Eestis üle kümne aasta Pride’i marss. Riikides, kus LGBT uhkust ja õigusi on aastakümneid just marsiga tähistatud, on see kujunenud üleüldiseks värviliseks peoks ja turismiatraktsiooniks.
Üritused läänes nüüdsel kujul on ära teeninud ka kriitikat, sest kus olid need toetavad sõbralikud ettevõtted enne seda, kui vikerkaare sai raha teenima panna? Meil mail tuleb aga endiselt astuda välja väärika eksisteerimise ja aktsepteerimise eest ühiskonnas. Mina pole Eestis ühelgi Pride’i marsil käinud, sest perioodil, kui olen end kogukonna liikmena identifitseerinud, pole marsse lihtsalt toimunud. Tänane LGBT+ kogukonna marss oli Eestis viies.
Uurisin Eesti esimese nelja Pride’i (2004–2007) marsi korraldamises osalenutelt, Lisette Kampuselt, Ardi Ravalepikult ja Kristiina K-lt, kuidas nad oma dekaaditagust aktivismi meenutavad, mida ootasid nad sellelt ise, mida ootas avalikkus, ja mis on muutunud.
Aet Kuusik: Kes Pride’i marsi idee Eestis algatas ja miks?
Ardi Ravalepik: Pride’i organiseerimine vajas juriidilist keha, mille kaudu tegutseda ja nii sattusin mina justkui peakorraldajaks. 2004. avasime Gei ja Lesbi Infokeskuse (GLIK), mis oli ametlikult esimene kord, kus riigi toetusel midagi vähemuste heaks ära tehti. Enamik tegutsemiseks vajalikest vahenditest tuli küll hoopis rahvusvahelisest tervisefondist, mis ei tegelenud ainult terviseteemaga, vaid eesmärkide hulgas oli ka stigmatiseerimise vähendamine. Ja see andis meile suurema võimaluse midagi korda saata. Pride’i ürituste tuumikus oli umbes kümmekonna inimese ringis, neid oli nii GLIKist kui ka teisi.
/nginx/o/2017/07/08/6873173t1ha359.jpg)
Kristiina K: Idee pride’i teha tekkis võib öelda, et uitmõttena. Tundus, et on vaja üks positiivne võimas emotsioon kirja saada ja mingi liikumine käima panna, et tekitada marsi suhtes harjumus ja et sellel oleks mingi positiivne järellainetus pikemaks ajaks. Et sellest sõltub, kas me järgmise 20 aasta jooksul saame kooseluseaduse või mitte. Kui ühiskond astub tänaval vastu, siis ollakse vastu ka gei olemisele. Tahtsime teha üritust, kus kõik võiksid tulla ja LGBT tausta kõrval ka avatud ja sõbraliku, humanistliku ühiskonna eest marssijad. Et igal inimesel oleks tunne, et tal on koht siin päikese all.
Miks? Lihtsalt nähtavuse saamise nimel tegutseda ei tundunud ka mõistlik. No 14 aastat tagasi polnud sul selle nähtavusega midagi peale hakata. Eesmärk oli tekitada meediakajastust, mis oleks positiivne ja mis tõukaks ühiskonda edasi, sest üldine foon oli läbini halvustav. Sel ajal oli Tallinnas geibaare üksvahe palju, sest inimesed ei saanud mujal vabalt aega veeta ja infot vahetada. Praegu nende järgi vajadus nii suures mahus puudub, sest infovälja on asendanud internet.
Lisette Kampus: Olin seotud kõikide Pride’i marsside organiseerimisega. Aga esimese organiseeritud LGBT kultuuri ürituse korraldas Kristiina K 2003. aastal. Ta tegi seda Rootsi Moonbow Pride’i eeskujul, mis on suure Pride’i üritusega paralleelne väiksem satelliitürituste sari. Marssi siis ei toimunud, aga kahel augustiõhtul loeti koos luulet, vaadati filme, oli avatud mikrofon ja pidu.
/nginx/o/2017/07/08/6873495t1h9cd8.jpg)
Konkreetselt marsi korraldamise idee tekkis ühel õhtul Noku klubis. Mea Culpaga (toonane lesbide-binaiste internetifoorum ja jututuba - toim.) seotud inimesed istusid seal ja pärast ühte õlut tundus see idee jube hea ning läks aja möödudes üha paremaks. Teadsime ka kohe, miks peaksin mina selle ürituse avanägu olema – noort, blondi, pikkade juuste ja siniste silmadega väikest ohutut tüdrukut on meedial ja oponentidel keerulisem rünnata. Praegu rünnatakse kõiki, aga siis olid meediareeglid teised.
Käisime «Koosoleku» saates Mihkel Raua ja Juhan Ulfsakiga rääkimas ja hõikasime välja, info hakkas levima ja saime aru, et nüüd peabki ära tegema. Tegutsesime nii nagu kõige parem tundus, mingit katusorganisatsiooni, mis meid juhendaks või mis kontseptsiooni kätte annab, ei olnud siis. Kristiina oli näinud pride’e välisriikides ja tema oli see inimene, kellel oli jõudu ja omadusi, et meid heas mõttes edasi tõugata.
Ja sel ajal hakkas ka rohkem LGBT filme ja ajakirju levima. Varem, Eesti Lesbiliidu ja Eesti Geiliidu ajal, oli aktivism suunatud kogukonna sisse. 2000. aastate alul tahtsid inimesed rohkem suhestuda ühiskonnaga laiemalt, rääkida õigustest. Pride’i eesmärk oli näidata, et me oleme olemas. Et keegi ei tunneks, et ta on üksi. See kogukonnaliikumine vallandus kui paisu tagant. Mea Culpa chat’is, mille Kristiina oli peamiselt proovi mõttes loonud, oli parematel päevadel sada naist korraga suhtlemas. Tekkis tunne, et naistest huvitatud naiste kogukond tõesti eksisteerib.
/nginx/o/2017/07/08/6873483t1h3d6d.jpg)
Aet: Olen kuulnud, et organiseerimine ei kulgenud takistusteta? Kuidas suhtus linn, politsei, meedia?
Kristiina: Loa saamine oli tõepoolest põrgu. Lisettega tegime vahetust ja veetsime päevi transpordiametis ja kommunaalametis. Lemmikpäeval käisin kuus korda ametis istumas ja seerisin mööda linnavalitsust. Lõpuks ühel ametnikul kommunaalametist viskas üle, ta arvas, et nüüd on kõik! Mis mõttes ei saa korraldada, dokumendid on korras, kõik allkirjad ja nõusolekud on olemas. Tema kui linnavalitsuse ametnik sai aru, et ta peab lõpuks ka järele andma.
Ardi: Otseselt politsei üritust ära ei keelanud, aga tähte näriti sellise piirini, et kiiresti sai selgeks, et üritust linnaruumi ei soovitud. Suhtlus oli ülbe ja jõupositsioonilt. Ka asjaajamine linnaga väga raske, Vello Lõugas ja Mati Songisepp transpordiametist tirisid meid siia-sinna ja muutsid korraldamise bürokraatlikult nii keeruliseks kui vähegi võimalik.
Lisette: Korraldamine oli probleemne igal aastal, nii Res Publica ajal kui ka hiljem Keskerakonna ajal. Turvafirmat oli keeruline leida, sest meeskond ei osanud arvata, mis asi see pride’i marss täpselt on. Linnaametite hirmutamine tekitas aga trotsi edasi tegeleda, tore oli ka see, et kõik otsused olid langetatud korraldajate pundis, need ei tulnud väljastpoolt. Istusin pool päeva kommunaalametis ja ütlesin, et ma enne ära ei lähe, kui allkiri kooskõlastusdokumendil on olemas.
Politsei saatis meid pikalt. Tarmo Miilits proovis selgeks teha, et üritus pole turvaline, mille peale me tegime siis ettepaneku rohkem politseinikke välja panna ja selgitasime, et marsil osalejad kindlasti kellelegi ohtu ei kujuta. Oli näha, et tegu oli nii mõnegi ametniku isikliku ebamugavusega. Ühel kohtumisel politseijuht küsis, ise segaduses, et kuidas ma oma tütrele seletan, kui mulle vastu tuleb seelikuga mees. Üks korraldajatest, Mari, vastas talle lihtsalt, et no proovige see asi kuidagi siis ära seletada. Kokkuvõttes, kui üritus oli ära registreeritud, oli politsei professionaalne, tegi head tööd.
/nginx/o/2017/07/08/6873499t1hb051.jpg)
Aet: Kas keegi toonastest poliitikutest ka toetust avaldas?
Kristiina: Toonane linnapea, kui ma ei eksi, siis Tõnis Palts, astus välja, et Tallinn on turismist sõltuv ja seetõttu tuleks selliseid üritusi toetada.
Aet: Ehk siis toetus tuli turumajanduse seisukohast, mitte vähemusgrupi õiguste?
Kristiina: Optimist, unista edasi! Mingid õigused olid toona peavoolus täielik mitteteema.
Aet: Kuidas marsid läksid, mida kõige rohkem kartsite ja mis õnnestus, mis mitte? Milline oli korraldustiimi meeleolu?
Ardi: Püüdsime tiimis pidevalt positiivsust üleval hoida, seda oli väga vaja, sest korraldusperioodil sain hulgaliselt sõimukirju ja kaks tapmisähvardust. Paanikat polnud, aga negatiivne foon oli kogu aeg taustal. Mu ema õmbles hulga vikerkaarelippe, et need ikka tänavapildis olemas oleksid.
Eks me kartsime, et inimesi ei tule, et tänavatel on koos politseiga paarkümmend aktivisti. Tegelikult on see mõnes suuremas Ida-Euroopa linnas, näiteks Sofias ka juhtunud. Aga tuli, inimesi tuli esimesele marsile palju.
/nginx/o/2017/07/08/6873511t1h909e.jpg)
Kristiina: Isikulisi ähvardusi saime me kõik. Palju energiat läks sellele, et meil oli kogu aeg hirm, et midagi juhtub. Varssavis visati 2005. aastal happepomme ja 2006. Krakowi pride’il kive ja kaikaid. Esimene hirm oli see, et keegi ei julge kohale tulla. Ja ma hakkasin nutma, kui ma nägin, kui palju inimesi tuli kohale, teadmata, mis ees ootab ja mis üritus see selline üldse on. Ka rongkäigu teeäär oli paksult täis inimesi, kes marsil osaleda ei tihanud.
Aga mõni praegune tegevpoliitik tuli pikalt ja laialt seletama, miks on see kohutav viga pride’i korraldada ja kuidas see nende elu ära rikub.
Lisette: Tollal me ei mõelnud mingites erilistes strateegiate ja poliitiliste eesmärkide kategooriates. Korraldamine ei olnud professionaliseerunud, ei mõelnud kommunikatsiooni või brändingu võtmes, vaid selles, mis võib kogukonnale hea olla. Ei pandud nii palju rõhku sellele, kuidas sa näid.
Aet: Milliseid üllatusi oli, millised on mälestused neljast Pride’ist?
Kristiina: Positiivseid üllatusi oli vähe, sest õhkkond oli hästi pingeline. Aga üks toonane vabariigi valitsuse liige kandis tollal üle 10 000 eesti krooni, et katta organiseerimiskulusid. Ta ütles, et ta ei saa küll muud moodi aidata, aga saab nii.
Mäletan, et ühel tänavanurgal oli vana mees kaameraga, kes nuttis. Ja ma läksin uurima, mis tal viga on, sest mulle tundus, et ta on pahane. Ja lähemale minnes selgus, et ta järjest kordas: «Tublid olete, tublid olete!» See oli koht, kus ma ise nutma hakkasin.
Aga olen ka õllepudeliga X-baari ees hoobi näkku saanud. Jäin lööjale otsa vaatama ja küsisin: «Kas nüüd sai parem?» Ja ta lihtsalt kadus, midagi vastamata.
Lisette: Korraldasime Mea Culpa rallisid ehk orienteerumisvõistlusi, et raha kokku saada. Need osutusid üllatuslikult populaarseks, isegi töökohtadelt pandi võistkondi välja. Meeletult hästi tulid artistid kaasa, pride’i järelpeole esinema, Marju Kuut ja teised, keda ei pidanud üldse ära rääkima, nad haakisid kohe.
/nginx/o/2017/07/08/6873517t1hb479.jpg)
Aet: Mis juhtus 2007. aastal, et traditsioon katkes?
Lisette: Marss läks vägivaldseks ja see ehmatas nii meid kui ka osalejaid ära. Kivid lendasid ja seejärel tuldi juba rusikatega kallale, mispeale erariietes politsei kiiresti olukorra küll lahendas. Kedagi muidugi ei karistatud, uurimine kuhugi ei viinud, vihakuritegusid ju ei ole. Paraadil osalejate arv hakkas langema, mitte küll palju, aga hakkas.
Ardi: Mul on siiamaani kodus olemas samuti mu ema õmmeldud vikerkaarelipp suuruses 15 korda 10 meetrit, millel on ühe Hispaaniast pärit LGBT teemadel koolitaja vere jäljed peal. Ta oli üks lipukandjatest, kes Pikka jalga läbides kiviga pihta sai … See oli vist kolmas pride.
Lisette: Tekkisid ka muud ootused peale kokku tulemise ja kogukonna seest tekkisid uued liikumised. Hakati aru saama, et vaja on osaleda poliitikas ja hakati rohkem strateegiale mõtlema. Poliitiline aspekt oli väga tugev, Reformierakonnalt tulid selged signaalid. Mind valiti ILGA Europe (organisatsioon tegeleb lesbide, geide, bide, trans- ja intersooliste inimeste õigustega - toim.) juhatusse ja sain hakata lobi tegema Euroopa tasandil. Aga on osa hoobasid, mis sinu kontrolli all ei ole – näiteks Eesti poliitika. Ja kõikide poliitiliste parteide poolt tuli üks sõnum – poliitilist tahet on võimalik tekitada ainult siis, kui minna võimalikult vähese vastupanu teed ja sõnum oli see, et olete nähtavad küll. Pean seda strateegiliseks veaks. Aga siis, olles 110 protsenti poliitikas sees, oli tunne, et sa teed nüüd midagi ära. Ja mis tegelikult ongi vaid tunne. Nii et otsuses pride’i mitte teha oli mitu faktorit, aga määrav oli see, et poliitiliselt soovitati kasutada teisi strateegiaid, et tulemusi saada. Ja siin me nüüd oleme.
Ardi: Ja pride on eelkõige meeletult ränk PR-üritus, mille korraldamiseks läheb palju ressurssi, aktivistide tööd ja vaeva, sest paar kuud enne üritust väga muuga tegeleda ei saa. Eks see kümneaastane paus tuli ka seetõttu, et aktiivgrupi jõud mõnevõrra rauges.
/nginx/o/2017/07/08/6873181t1h2ec6.jpg)
Aet: Mida sa nüüd marsist arvad? Vastuseisu on alati tulnud ka kogukonna seest, väidetakse, et nad mitte mingil juhul kuskile paraadile ei läheks. Kas praegu on selleks õige aeg?
Ardi: Olen Eestist ja siinsest aktivismist eemal ja näen toimuvat läbi meedia või sõprade jutu, nii et mu pilt on justkui kõverpeeglist. Olukorrast, kus kogukonna liikmed, kellel on samast soost elukaaslane ja kes marsile ei tule, on kahju. Sest üks oluline nüanss peitub selles, mida rohkem n-ö tavalised inimesed tänaval on koos nn erilistega, seda parem. Ja nemad on selle aktsepteerimisprotsessi tähtsad osad. Marss on demokraatia praktiseerimise vahend ja kui see toimub turvaliselt, pole mul selle vastu kõige vähematki.
Eks poliitikute hulgas on kindlasti ka neid, kes praegu on vastu ja kes tuulte muutudes 15 aasta pärast räägivad, et nad on kogu aeg marsi poolt olnud. Ja mõnel on vastasseis olnud isiklik elu mõte.
Lisette: Kui praegu tagasi vaadata, siis aktivism on meeletult muutunud, aga õiguste poolest on arengut olnud vähe. Praegu, kümme aastat hiljem võiks pride’i eesmärk olla täpselt sama – nähtavus ja õlatunne. Rahulikult kapis elamine, nagu mõnele hea ja õige tundub, ei ole küll kuidagi edasi viinud.
/nginx/o/2017/07/08/6873477t1h3c83.jpg)
Alati on inimesi, kes ei hakkagi aru saama, miks see marss hea on, aga mingi ühiskondliku muutuse see tõi. Esimesel aastal osales üle tuhande inimese, nii eesti- kui ka venekeelsed eestlased, tekkis momentum kogukonda ühendada, aga see kõik tehti muidugi hiljem pronkssõduri skandaaliga maatasa. Ka vanuse poolest oli variatiivsus suur, nii noored kui ka lesbiliidu vana kaader olid kohal. Transkogukonnaga oli samuti side ja transaktivism veidi rohkem nähtav.
Ja ajastusega seoses – jumala eest on õige aeg. Alati on õige aeg! Mida on vabal ühiskonna karta? Kui on punt inimesi, kes tahab seda teha ja punt, kes tahab osaleda, siis ongi õige hetk. Kes osaleda ei soovi, ei osale. Vabas ühiskonnas on alati õige hetk. Ja tänavalt ei oleks pidanud kunagi ära minema. Isegi kui seal on vaid viis inimest.
Aet: Aga kuidas suhtute sellesse, et kogukonnaliikmed ise ei soovi pride’i või siis tahavad, et kõik oleks tehtud väga hillitsetult ja kohal ei oleks mitte mingil juhul ühtegi liiga värvikat tüüpi?
Kristiina: Kui keegi räägib, et värvikas tüüp ei tohi tulla, siis ma tahaks küsida, kuhu ta siis minema peaks, kui ta sinna ka tulla ei saa? Kas me austame ainult neid vähemuste esindajaid, kes näevad välja piisavalt heterod? Geikogukond ei ole mingi ühesugune mass, me oleme kõik erinevad, vahet ei ole, kas sa oled gei, lesbi bi või trans, on see pride see üks üritus, kus seda saab olla ja saab näidata. Miks seda lusti sealt maha võtta? Seda lõbu ei tohi maha keerata, sest muidu puudub asjal mõte.
Oluline on teha ka kaasamistööd. Üritus on mõttetu, kui asi ainult pelgalt poliitiliseks jääks. Minu jaoks on kurb, kui midagi nurgas ja salaja midagi teha tahetakse. Miks ei võiks selle üle uhke olla, et inimesed ongi erinevad? Ei ole okei, et ainuke koht, kus koos käia on baar.
Aet: Aga väide, et ühiskonnal on lihtsam LGBT kogukonda aktsepteerida, kui selle liikmeid esitatakse võimalikult nn tavalistena?
Kristiina: Jah, ma saan sellest argumendist ka aru, aga inimõiguslasena ütlen, et see seisukoht on nii väär, et ma ei tea, kust isegi alustada.
/nginx/o/2021/04/07/13717187t1h5267.jpg)