/nginx/o/2016/09/18/5854537t1h9ead.jpg)
Meie, britid, kohe armastame kurta ja ägada. Me kurdame oma töö, valitsuse, kohalikus pubis pakutava toidu, Euroopa, prantslaste, liikluse ja leivahinna pärast, aga eelkõige kurdame ilma pärast. Ja selleks on ka kõigiti põhjust: meie ilm on lihtsalt jube, kirjutab kolumnist Daniel James Coll.
Inimesena, kes on sündinud ja üles kasvanud Ühendkuningriigis, tean ma kõike halvast ilmast. Ent me ei saa siiski lihtsalt väita, et see on halb. Me ei ole nii õnnetus seisus, et meid tabaksid aina katastroofilised loodusõnnetused, ja me võime ennast päris õnnelikuks pidada, kui pikka aega on hall taevas ja uduvihm ainukesed asjad, mis õigustavad Ühendkuningriigi nimetamist ilma poolest «maailma kõige hullemaks kohaks» – jah, seda väidet usume iga oma keharakuga.
Kujutage niisiis ette mu umbusku, kui ma kolme aasta eest Eestisse saabudes hakkasin äkki kuulma, kuidas kõik eestlased kui ühest suust muudkui kinnitavad, et Eesti ilm on maailmas kõige hullem. Ütleme tagasihoidlikult, et ma olin üllatunud.
Eestlaste ja minu vahel on küllaga võimalust umbes järgmise sõnavahetuse tekkeks. «Te ainult arvate, et see on halb ilm,» väidaksin mina, «aga kui te oleksite üles kasvanud Worcesteris, siis alles teaksite, mida tähendab, kui kogu aeg muudkui tibutab ja aasta ringi on väljas viisteist kraadi.»
See on just selline vihm, et vihmavarju nagu ei tahaks kaasa võtta, aga niipea, kui valvsuse kaotad, imbub see salamahti kõikjale riiete alla ja sisse ning teeb su läbimärjaks. Aga siinkohal tuleb lisada midagi, mida ükski britt muidu kunagi ei taha tunnistada: südamepõhjas meile see tegelikult meeldib!
Ma kurdaksin aina edasi lõputa hallide päevade teemal, mis on sellised, et ei ima värve ära mitte ainult maailmast, vaid lausa sinu enda hingest, nii et sulle jääb sisemusse samasugune mustvalge tunne nagu Cartier-Bressoni fotodel. Ma ütleksin, ise rõõmust rõkatades, vihmakarastusega eestlastele, et nende suved on imekaunid, täis kuldset päikesesära, ja et nad ei tea ise ka, kui paganama õnnelikud nad on …
See tähendab, oleksin öelnud enne seda, kui saabus 2017. aasta juuni – ehk juunuar, nagu ma seda parema meelega nimetaksin.
:format(webp)/nginx/o/2017/06/30/6835015t1hcdac.jpg)
Tõeliselt õudne ilm
Siinkohal asun ma vabandusi puistama. Tahan maani kummardades kogu südamest andestust paluda kõigi käest, kelle arvamusi ma ei ole millekski pidanud, kelle lugusid tormipäevadest olen põlastavalt pidanud Balti pessimismi tunnusjooneks, kelle igati praktilisi suverõivaid olen hinnanud tarbetult ettevaatlikuks ja ülepakutuks.
Kõigi käest, kelle üle ma olen naernud, kui nad räägivad ihast põgeneda Eesti suve eest, kõigi kaupluste ja kontorite käest, kus ma olen kurtnud õhukonditsioneeri puudumise pärast, jah, tahan andestust paluda isegi selle eest, kui naljakaks ma olen pidanud seda, kui põhjalikult kasutatakse Eestis ära iga päikesepaisteline päev. Kui suure naudinguga elatakse kaasa ja võetakse esimesest päikesekiirest viimaseni sellisest päevast kõik, mis võtta annab.
Nüüd, jah, alles nüüd saan ma teist tõeliselt aru. Kas see ongi tõeline Eesti suvi? Kas tõesti on alati asjad nii hullud? Aga siiski, enne kui minu ja teie tuju päris nulli langeb, võtkem ette väike reis kaugete merede taha vähetuntud kohakesse nimega Stanley.
Stanley paikneb kaugel lõunapoolkeral Ida-Falklandi saarel ligemale poole tuhande kilomeetri kaugusel Lõuna-Ameerika Patagoonia rannikust. See on Briti impeeriumi ühe viimase jäänuki pealinn ja sealne kliima on tõesti õudne. Kõigi aegade kõige kõrgem temperatuur on seal olnud 24 kraadi, madalaim –5 kraadi ja jutud päikese nägemisest kuuluvad põhiliselt folkloori valdkonda.
Ma kujutan ette, et kui britid 1765. aastal saared enda omaks kuulutasid, siis käis jutuajamine saari külastanud kapteni ja tema ülemate vahel Londonis umbes nii.
«Seal on ühed saared, kas me peaksime need enda omaks kuulutama?»
«Hmm, ma pole kindel … seal pole suurt midagi, on meil seda tüli vaja?»
«Ei tule meil seal mingit tüli, selles olen ma küll kindel.»
«Aga mis ilm seal on?» [ma olen absoluutselt kindel, et seda küsiti]
«Aasta ringi kogu aeg nulli ja kümne vahel, kogu aeg hall, udutab, päikest õieti ei ole …»
«Ja mida veel?»
«Need saared asuvad pool tuhat kilomeetrit kõigest eemal, siin ei ole kedagi, ühtegi prantslast isegi pole läheduses!»
«Ohoo, see kõlab suurepäraselt, kuulutame aga enda omaks! Hästi tehtud, tubli töö!»
Kui nüüd jätta kõrvale asjaolu, et see kõlab nagu koht, milline Ühendkuningriik on alati soovinud olla, siis pakuvad Stanley ja Falklandi saared kahtlemata palju selgemalt ja kindlamalt hallide masenduspäevade kogemust kui Eesti ja Ühendkuningriik kokku.
Need saared asuvad sõna otseses mõttes sadade kilomeetrite kaugusel igasugusest tsivilisatsioonist ja seal on alla 3000 elaniku ehk tohutult vähem kui Eestis, nii et kõik tingimused on ideaalselt täidetud.
:format(webp)/nginx/o/2017/06/02/6736881t1h7141.png)
Alati T-särgis ja lühkarites
Praegu, kirjutamise ajal, piilub päike üle pilveserva, nii et mu emme võiks öelda, nagu ta ikka on öelnud: «Päike ise, pojake, püüab su näole rõõmu tuua!» Ma jään oma algse seisukoha juurde, et Eesti suved on tõepoolest kenamad kui Ühendkuningriigis, vähemalt nii palju, kui mina mäletan, ja et tänavune juuni on lihtsalt minu Eesti suvekogemuses üks paras kõrvalekalle.
Küllap te saate sellestki aru, et meie, britid, oleme ilma osas alati ülimalt optimistlikud: puhkuse ajal seisame isegi paduvihma ja tormi ajal trotslikult T-särgis ja lühkarites. «See on juuli ja järelikult kannan ma lühikesi pükse. Punkt,» mõtleb iga briti issi, iga suvi, alati ja igavesti.
Kui siis veel peaks päike korraks pilve tagant ka välja tulema, võib suvepäeval näha, kuidas terve linnake end paljaks koorib – jah, inimesed jäävad otse tänava peal seisma ja tirivad rõivaid seljast, igatsedes nii kangesti D-vitamiini järele. Kui nooremad inimesed peaksid asuma kuskil vee ääres, hüppavad nad siis sinna alati ka sisse, isegi teadmata, miks – see lihtsalt on meie DNAs.
See kõik ei tähenda, et ma tahaksin kuidagi põrmustada eestlaste väiteid siinse ilma kehvuse kohta. Jah, otse loomulikult ei ole siin mingi Vahemere ilm, aga siin on kahtlemata palju enam neid erilisi päikesepaistest küllastunud päevi, kui inimesed tunnistada tahavad. Nii et kui järgmine kord kipub hallus ligi tungima või temperatuur ei ole see, mis peaks olema, ei tasu hakata kohe meelt heitma.
Võtke hoopis oma nutitelefon, tõmmake mõni ilmaäpp ja kirjutage «Stanley». Ja kohe näete, mu armsad sõbrad, et asjad on palju kenamad, kui esialgu tundusid.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
/nginx/o/2016/09/18/5854537t1h9ead.jpg)