Ivan Makarov: Ivan Dulinil ja Eesti peaministril on ühine vaenlane

Kolumnist Ivan Makarov. Foto: Erik Prozes / Postimees

Kõiki rahuldada niikuinii ei saa. Seepärast tasuks tutvuda Eesti Vabariigi põhiseadusega – et mis see Eesti riik on ja milleks ta on. Nii oleks kõigile parem – ka vähemustele, kirjutab arvamusportaali kolumnist Ivan Makarov.  

Kuulus Venemaa poliitik, homovastase seaduse kaasautor ja riigiduuma välisasjade komitee liige Vitali Milonov otsustas pöörduda Saksamaa piiskoppide poole palvega heita kirikust välja Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli, sest too lubas oma Kristlik-Demokraatlikul Liidul (CDU) hääletada samasooliste abielude seadustamise poolt.

Milonov nõuab ka kõigi Bundestagi liikmete väljaheitmist kirikust, väites, et kantsleri partei ei saa enam kanda nime «kristlik» ja et «Merkel on astunud saatanaga vahekorda»…

Sõltumata sellest, kuidas keegi suhtub homoseksuaalidesse, on täiesti selge, et Venemaa ühel tuntumal seadusandjast moraalijüngril pole «ülakorrusel» kõik korras.

Venemaa poliitik Vitali Milonov õigeusu vaimulikurüüs. / Scanpix Foto: SCANPIX

Kuigi püha inkvisitsiooni parimatel aastatel heideti inimesi kirikust välja otse lõkkesse, on ka kaasaegsel õigeusklikul šovinistil Milonovil võrreldavaid saavutusi ette näidata – kasvõi geide metsiku tagakiusamise näol Tšetšeenias, mille saatsid korda küll moslemid, ent Kremli vaikival nõusolekul. Merkel heitis seda ebainimlikkust hiljuti Venemaa presidendile ette ja Vene poole kättemaks oli vaid aja küsimus.

Milonov oli ka legendaarse Madonna-vastase kohtuprotsessi üks algatajatest: hagiavaldus lükati esialgu tagasi, sest selles ei sisaldunud kostja aadressi, kuid siis õnnestus Madonna Louise Veronica Ciccone «sissekirjutus» tuvastada ja talt taheti sisse nõuda 333 miljonit rubla (umbes 4,9 miljonit eurot) trahvina homopropaganda eest tema Peterburis toimunud kontserdil. Kuid Madonna kohtusse ei ilmunud ja tema suhtes sundtoomist rakendada paraku ei õnnestunud.

Ei küündi Madonna ega Milonovi tasemele

Meil Eestis midagi nii põnevat ei sünni, kuid Tallinn Pride puhus taas kired lõkkele ja geiaktivistid said järjekordselt süüdistada peretraditsioonidest jonnakalt kinnihoidvat ühiskonda sallimatuses, geide aktiivsed vastased aga taas esineda foorumites oma tuntud headuses.

Kusjuures ei jõudnud vastaspooled ei Madonna ega Milonovi tasemele. Erakonna Eestimaa Rohelised juhatuse liige Kaspar Kurve kirjutas Postimehes «Eestis valitsevast laialdasest homofoobiast» ja hüüdis: «Elagu LGBT! Elagu Baltic Pride 2017!».

Hüüaksin minagi valimiste eel «Elagu Erakond Eestimaa Rohelised!», kui poleks nii värskelt meeles, kuidas okupatsiooniaastail hüüti paraadidel «Elagu NLKP!».

Loomulikult aitab väidetava diskrimineerimise teemaline umbluu kindlustada kellegi positsioone: ühes tuntud lääne komöödias tuleb heteromehest töötaja välja avaldusega, et ta on gei – selleks, et vältida koondamist, mis tal ka õnnestub, sest homoseksuaali vallandamist saaks tõlgendada ahistamisena, samas kui teisi võib koondada igasuguste tagajärgedeta.

Sacha Baron Coheni kehastatud Ali G ühes teises kultusfilmis karjus, kui teda visati välja Briti parlamendist seal ebasündsa käitumise eest: «Te teete minuga nii, sest olen neeger!». Juudil on teatud olukorras kasulik väidetav antisemitism, venelasel – russofoobia jne.

Kogu aeg tehakse kära

Tegelikult on Eesti seksuaalvähemuste jaoks üsnagi turvaline elukeskkond. Paljud meie geidest avaliku elu tegelased on edukad ja lugupeetud inimesed, meie hästi informeeritud ja kaugeltki mitte kõige agressiivsemas ühiskonnas on inimesed «selle küsimusega» kursis ega näe erilist probleemi seni, kuni nende enda pere kallal ei nokitseta ja lasteaedadesse ei tooda tsentraliseeritud korras maimikuid teatud suunas arendavaid raamatuid.

Suurem kära tekkib üldiselt siis, kui mõnel poliitikul on vaja end teistest tolerantsemana näidata, ja selleks on tihti astutud lausa «traditsionalistide» või siis «natsionalistide» laipadest üle – vahet pole, peaasi et samm pälviks tähelepanu. Või mõnel sotsioloogiafirmal on näpud põhjas ja siis lastakse käiku järjekordne suunavate-retooriliste küsimustega skandaalile programmeeritud ankeet.

Aga seda tehakse ju kogu aeg, olgu teemaks seksuaalvähemused, pagulased, venekeelsed või kes iganes.

Ja siis tuleb pressiteateid nagu Vändrast saelaudu, korraldatakse järjekordne konverents, üüritakse kalli hotelli saal ja kutsutakse külaliste toitlustajaks mõni catering. Endale tuhka pähe seal reeglina ei raputata, aga kogu banketi kinni maksnud rahvast loobitakse ikka ja jälle täis. Ning õhtul vaadatakse eesti telekanalite vahendusel «Meie Russia» igapäevast huumorisarja, kus homost freesija Ivan Dulin oma vuntsilist ülemust igasuguste nippide abil ahistab ja vägistab kontorilaua või roosaks võõbatud tööpingi peal.

Protesti selle homode naeruvääristamise vastu targu ei avaldata, muidu antud kanalite saadetesse neid sõjakaid sallijaid enam ei kutsutaks, sest kes see ikka tahab, et sa tema äri õõnestad.

Kõiki rahuldada niikuinii ei saa

Kui rääkida perverssustest meie elus, siis igasugune vägivaldne pealesurumine on ju oma olemuselt just seda, olgu tegemist kasvõi mingi tegelase lõputu tiražeerimisega.

Oma presidendist heteromeest teise mehega avalikult reetnud keskpäraste võimetega heteronaisest tehti tänutäheks telestaar, nagu jumal tegi mudast inimese, ja see tõi Eesti traditsioonilisele perekonnale tunduvalt rohkem kahju kui kümme geiparaadi.

Muide, paraadidest: Brežnev oli nõukogude riigis seksi kui sellist eitanud leeri esindaja, aga nii massilist rahva «p……rimist» on esinenud veel vast maoistlikus Hiinas.

Samuti on ju täiesti loomuvastane see, et Euroopa Liidu eesistujariigi peaministri kõri on võtnud pihku tedretähniline Kremli käsi, ja me ei saagi sinna mitte midagi parata. Või et valimisnimekirja esinumbriks surutakse riigi õigussüsteemi üle irvitav korruptsiooni kahtlusega kohtualune ja tema eest on valmis hääletama tuhanded siinsed Milonovi mõttekaaslased.

Ühelt poolt võitleme selle eest, et meestega võrreldes vaesemad naised saaksid tasuvat tööd, teiselt poolt on meie teleseriaalid ja reklaamiklipid täis naisteks riietatud rahaahneid meesnäitlejaid, kes röövivad naistelt isegi nendele sugupõhiselt kuuluva töö. Võitleme venekeelse elanikkonna õiguste eest, aga viimaste küsitluste järgi ei salli venelased homosid lausa massiliselt.

Nii et kõiki rahuldada niikuinii ei saa. Seepärast tasuks tutvuda Eesti Vabariigi põhiseadusega – et mis see Eesti riik on ja milleks ta on. Nii oleks kõigile parem – ka vähemustele. 

---

Ivan Makarov on raadiomees, kes tegi 20 aastat tunnist Balti infosaadet «Raadius», üllitas kolm üleliidulise tiraažiga LP-d ja kirjutas tekste Eesti esitajatele. Ta on Avatud Eesti Fondi, ajakirja «Nädal» ja Valdo Pandi aastapreemiate laureaat. Praegu töötab Raadio 4 vastutava toimetajana.