Venemaal pole enam seda õiget spetsnaz'i ehk eriüksust. Sellel maal ei ole üldse midagi. See on libamaa. Täielik ja absoluutne liba. Algusest lõpuni. Kõige kõrgemalt kõige madalamale välja, kirjutab Ukraina uudisteportaali Obozrevatel blogis Vene ajakirjanik Arkadi Babtšenko.
Lood Venemaa spetsnaz'ist Ukrainas vapustavad mind iga kord. Aga sugugi mitte seepärast, et Venemaa ütleb aina vangilangenutest lahti. See on – vastupidi – täiesti normaalne. Kui juba asud diversandina teenima, siis tuleb kindlasti endale aru anda, et sealt peale oled eile teenistusest lahkunud, sind pole seal, sa ei ole enam keegi, ise sõitsid puhkusele.
Ei, asi on hoopis muus.
Mõne päeva eest (27. juunil – toim) võeti Luganski oblastis vangi Vene sõjaväeluure (GRU) spetsnaz'i 22. brigaadi võitleja. Diversiooni-luuregrupp tuli ülesannet täitma, neid märgati, nad piirati sisse, nad andsid alla. Kuuemeheline grupp. Kaks kuulipildujat.
Eelnevalt, nagu mäletame, võeti Štšastja all vangi veel kaks GRU spetsnaz'i võitlejat: kapten [Jevgeni] Jerofejev ja seersant [Aleksandr] Aleksandrov. Nad olid tulnud luurele soojuselektrijaama ümbrusse, kus selgus, et Ukraina sõjaväelaste positsioonid, mis nende arvates pidanuks olema hüljatud, ei olnud sugugi maha jäetud. Nad sattusid tule alla ja võeti vangi.
Iga kord, kui loen selliseid uudiseid, ei saa ma neist aru. Justkui oleks aeg harjuda, aga iga kord ikka hämmeldun nagu koolitüdruk.
Kuuekümnendatel aastatel, kui Rjazani õhudessantkooli baasil loodi spetsiaalne üheksas õpperood, mis tegeleski spetsnaz'i ohvitseride väljaõpetamisega (lühendit GRU toona ei kasutatud, oli lihtsalt «spetsnaz» – sest juba põhimõtteliselt saab spetsnaz'i olla ainult üks), kusjuures tegeles nii salaja, et isegi kooli enda õppurid ei teadnud, et selline rood on üldse olemas ja et on olemas selline asi nagu spetsnaz, sest kooli lõpetasid nad ikka tõlgi-referendi diplomiga (keeleks mõne potentsiaalse vaenlase oma: inglise, saksa, prantsuse või hiina; hiljem lisandusid farsi ja puštu keel). Lõpetas ainult üks rood aastas.
Hiljem hakati selle karkassi pealt moodustama juba spetsnaz'i brigaade. Praegu on, nagu võib järeldada avalikult kättesaadavate allikate põhjal, GRU käsutuses seitse brigaadi ja üks polk. Liikmete täpne arv on teadmata, aga Wikipedia väidab, et see jääb 6000 ja 15 000 vahele.
Diviisi jagu spetsnaz'i!
Kui sul on juba spetsnaz'i diviis, siis saab see tähendada ainult üht – sul pole üldse spetsnaz'i.
Rambo on ikkagi tükikaup. Ja kallis kaup. Rambode diviisi ei saa olemas olla. Juba põhimõtteliselt ei saa.
Spetsnaz'i ohvitseri väljaõpe on alati käinud kõrgemal tasemel kui isegi dessantohvitseri oma, aga põhiraskus on spetsnaz'is ometi asetatud mõistuse arendamisele.
Üks tuttav, kes võitles Afganistanis spetsnaz'i ohvitserina, rääkis, et tema grupis ei olnud kedagi, kellel oleks olnud madalam kui keskeriharidus. Ja tegu oli ajateenijatega, tavaliste reameestega.
Kui tegin kümmekond aastat tagasi intervjuu ühe Tambovi brigaadi spetsnaz'i ohvitseriga, mõtlesin aga juba ainult sellele, et ta ei suutnud ilma «siduvate» vandesõnadeta kuuldavale tuua kaht sõnagi. Ajateenijate kvaliteedist ma parem ei hakka rääkimagi. Mida siis veel arvata potentsiaalse vaenlase keele omandamisest… Kui kuulasin Aleksandrovi juttu, vasardas peas aina mõte, et räägib laps. Infantiilne inimene vähemalt, nagu ju ka öeldi.
Mingil ajal, kui kõik laiali lagunes, ei tehtud enam panust mõistusele, vaid muskli suurusele. Eriüksustesse hakati võtma tavalisi «kappe», põhimõttel «mida suurem, seda parem». Kui nüüd vaadata uute vangide, kas või sellesama kapten Jerofejevi füüsilist ettevalmistust, võib aru saada, et ka see etapp on möödas.
Ühe riikliku julgeolekukomitee (KGB) psühhofüsioloogialabori juht ütles mulle kord:
«See ei ole raske. Tahad, õpetan sulle ka? Hakkad end nelja tunniga välja magama. Kogu jõud taastub täiesti. Seejärel võib ka su valuläve tõsta. Õpetaksin, kuidas piinamine üle elada. Teataval määral muidugi, mitte rohkem. Kuidas end vangis ülal pidada. Pantvangis olles.»
See tähendab, et tõeline spetsnaz ei tähenda mitte ainult ajusid, mitte ainult füüsilist ja lahingulist väljaõpet ning diversiooniks harjutamist, vaid ka psühhofüsioloogilist ettevalmistust.
/nginx/o/2017/07/10/6879293t1h7393.jpg)
Venemaa relvajõudude sisemäärustiku kohaselt «sõjaväelasel, kes on langenud vaenlase kätte vangi, on õigus ülekuulamisel teatada ainult oma perekonna-, ees-ja isanimi, sõjaväeline auaste, sünniaeg ja isikunumber».
Ja siis näeme otse-eetris, kuidas kaks GRU spetsnaz'i sõjaväelast, tõeline eliidi eliit, langevad kohe esimestel minutitel vangi, kaotavad hirmust teadvuse, annavad üles kõik, keda ja mida suudavad, kõigi saba ja sarvedega, räägivad kõik välja, mida vähegi teavad.
Jumaluke, isegi mina, kui ma peaksin vangi langema ja mind mälukasse pekstaks, isegi mina, täielik tsivilist, tagalarott, paberimäärija, isegi mina peaksin ennast väärikamalt üleval.
GRU spetsnaz tähendab diversiooniüksusi, mis on loodud selleks, et lasta õhku vaenlase raketišahte, tegutseda autonoomselt sügaval vastase tagalas. Neid õpetatakse välja diversandiks. Ainult seda neile õpetataksegi. Ainult seda neile pähe raiutaksegi. Aastaid.
Vähemalt teoreetiliselt peaks see nii olema. Peaks olema, no peaks ju – see on ometi spetsnaz!
Ja siis näeme aina järjest, kuidas algul üks spetsnaz'i grupp läheb luurele, vaatama, ega kedagi pole sinna jäänud (kopter maksab igas poekeses paarkümmend tuhat, kaamera veel viis, lõppeks elame ju kahekümne esimeses sajandis ikkagi!), jookseb vaenlasele otsa, paljastub, jätab maha (!) haavatud, kes siis hiljem räägivad südamelt ära kõik, mida teavad, ja siis veel teine grupp läheb oma ülesannet täitma nagu jalutuskäigule, laseb end kohe algul avastada, ja ehkki neil on nelja peale kaks kuulipildujat ja üks täpsuspüss, marsib otse lõksu ja annab alla.
Ja see on siis luure (!) peavalitsuse (!) eriotstarbelise (!) rühma (!) luuregrupp (!).
Diversandid. Süvaluure. Eliidi eliit.
Umbes samasuguse tulemusega läksin Groznõis kõrvalasuvasse kortermajja sitale. Ainult et mina olin tavaline kahuriliha, jobukakust jalaväelane, igasuguse ettevalmistuseta.
Sellel maal ei ole üldse midagi. See on libamaa. Täielik ja absoluutne liba. Algusest lõpuni. Kõige kõrgemalt kõige madalamale välja.
Alustatakse pühamast püha sõda fašismi vastu mingi Lopõrevka küla pärast kuskil Luganski oblastis, peetakse seda sõda nii, nagu oleks tegu uue Suure Isamaasõjaga, selline propaganda pannakse käima, mis oleks neljakümne esimesel isegi [Ilja] Ehrenburgi kadedusest siniseks ajanud, luuakse tohutu militaristlik politseiriik, mis asub pidama vallutussõda, sõjaväkke maetakse triljoneid rublasid, vallutatakse naabermaid, alustatakse veel üht sõda teisel rindel, saadetakse lennukikandja kaugetele meredele – ja siis pärast tuleb välja, et eliidi eliidina võitlevad selles meie Uues Suures Isamaasõjas kahekümnesed lapsemeelsed, kes sõlmisid alles kolme kuu eest teenistuslepingu ega suuda teha midagi peale uhkeldavate fotode luurajate lipu taustal, lennukikandja jääb kuulsusrikkal teekonnal poole peal vaat et toppama, kaks lennukit kukuvad üle parda, sest pidurdustross oli kulunud, [Vladimir] Putin aga näitab [Oliver] Stone'ile filmi Ameerika Apache'ide rünnakust, mille heliriba on pärit Ukraina lendurite salvestusest.
Olematu riik, mis sõdib olematu spetsnaz'iga olematut sõda olematu fašismi vastu ja tunneb üüratut uhkust oma olematu suuruse üle.
Ükskord variseb see kõik raudselt kokku.
Teist varianti lihtsalt ei ole.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane