Võib tõesti öelda, et pettumust ta ei valmistanud. President Trump ei üllatanud millegi meeldejäävaga, aga õnneks ka mitte ebameeldivaga. Viimast näikse tema puhul endiselt peljatavat, kuid mida aeg edasi, seda vähem. Kõvasti pateetikat, loosunglikke lauseid, kauneid kiiduavaldusi – Trump oli, nagu Trump ikka. Lisaks sai ta osa kuulajaskonna heakskiitvatest hüüetest ja skandeerimistest («USA! USA!» ning «Donald Trump!»), mida ta kahtlemata nautida oskab, isegi kui see on olulisel määral lavastatud.
Trump märkis ära seiku Poola ajaloost, heroiseeris vastupanu läbi aegade, rõhutas paavst Johannes Paulus II ajaloolist tähtsust. «Ameerika armastab Poolat ja Ameerika armastab poola rahvast. /…/ Ma pole täna siin ainult vana liitlast külastamas, vaid ka selleks, et Poolat esile tõsta. /…/ Poola elab ja õitseb hoolimata kõigist katsetest teid alla suruda.» Võib arvata, et ka esineja suhtes kriitilisel poolakal oli seda kõike kena kuulata. Seda näitas ka kõne esmane vastuvõtt kohalikus meedias.
Poolakad kuulsid niisiis palju positiivset, samas polnud kõne retooriliselt kuigi kandev, kui võrrelda näiteks Barack Obama kõnega Tallinnas aastal 2014. Ning Trumpil polnud ammugi tuua nii jõulist sõnumit Balti riikidele kui George W. Bushil 2005. aastal Riias, kus ta vabandas Ühendriikide rolli pärast Teise maailmasõja järel, mõistes sisuliselt hukka oma eelkäija Franklin D. Roosevelti tegevuse Jalta konverentsil, kui Balti riigid jäeti Nõukogude Liidu koosseisu.