Saksa okupatsiooni ajal Teise maailmasõja ajal oli kohalike võimude üks eesmärke taas üles ehitada Eesti majandus, sealhulgas kaubalaevastik, mis oli omakorda kuulutatud sõjaliselt otsustava tähtsusega tööalaks. Kuidas see ettevõtmine õnnestus, kirjutab meremuuseumi teadur Teele Saar ajakirja Tuna tänavuses 2. numbris.
Majanduslikku olukorda Saksa okupatsiooniaegses Eestis on seni üsna põgusalt uuritud, peamiselt on tähelepanu pälvinud Saksa riigi majanduslikud huvid (põlevkivitööstus, põllumajandustoodang ja idarinde varustamine) ning Saksa usaldusühingute tegevus Ida-maa-aladel.
1941. aasta septembris alustas tööd Eesti Omavalitsuse Majandus- ja Transpordidirektoorium (alates 1. juunist 1942 Majandus- ja Rahandusdirektoorium), mille põhiliseks töövaldkonnaks kujunes Eesti majanduse taasülesehitamine.
Käesolev artikkel keskendub selle ülesande ühele osale – Eesti kaubalaevanduse taastamisele, vastates küsimusele kuidas uute laevade ehitust organiseeriti ja mismoodi oli see seotud Saksa sõjamajandusega. Uurimisteemale on lähenetud mikrotasandil, võttes lähema vaatluse alla ühe laevaühingu – J. Telliskivi & A. Saarna - tegevuse ajavahemikul 1942-1944.
Eesti kaubalaevastik oli enne Teist maailmasõda tonnaažilt tuhande elaniku kohta Läänemere riikide hulgas kolmandal kohal. 1941. aasta sügiseks, mil sakslased olid vallutanud Eesti alad, oli sellest alles vaid 10 protsenti.
Eesti majanduse taasülesehitamise üheks prioriteetseks ülesandeks Saksa okupatsiooni perioodil seati kaubalaevastiku taastamine. Ulatuslikke kahjusid oli alates sõja algusest kandnud ka Saksamaa enda kaubalaevastik, mistõttu 1942. aastal algatati suurejooneline kaubalaevastiku ehitamise programm, mis nägi ette laevade ehitamist nii Saksamaal kui okupeeritud aladel.
1942. aastal alustasid kahe- kuni viieliikmelised laevaühingud Eesti rannikul 55 puust mootorpurjelaeva ehitust, sest sõjaolude tõttu oli metalli raske hankida. Aasta hiljem tunnustas Saksa Laevaehituse Peakomisjon (Hauptausschuss Schiffbau) Eestis ehitatavate mootorpurjekate ehituse sõjaliselt tähtsaks, mis laiendas siinseile laevaühinguile samasuguseid õigusi ja soodustusi, nagu 1942. aastal alanud laevaehitusprogrammi kaasatud laevatehastele.
Laevaühing J. Telliskivi & A. Saarna alustas 1942. aasta sügisel ühe 21 meetri pikkuse ja 7 meetri laiuse mootorpurjelaeva ehitamist. Esialgu loodeti arvatavasti 1920.-1930. aastatel tegutsenud ettevõtte taaselustamist, millest annab tunnistust paljude varasemate osanike ja tööliste seotus ettevõttega. Hiljem aga kummitas laevaühingut pidev ressursi puudus, mis viis raskustele nii materjali hankimisel kui töödega ajagraafikus püsimisel.
Seevastu andis aga sõjaliselt tähtsaks tööalaks tunnistamine laevaühingu töölistele võimaluse saada suuremates normides ostulubasid tarbeesemetele ja toiduainetele. Mobilisatsiooni alla käivatele töölistele võimaldas aga laevaühingus töötamine ajapikenduse või vabastuse teenistusest.
Kuigi laevaehitus oli kuulutatud sõjaliselt otsustava tähtsusega tööalaks ja sinna tuli suunata vajalikke ressursse, valmis 1944. aasta sügiseks vaid üks laev. Enamike ehitus jäi pooleli ning ehitatavate laevade hulk oli kahanenud alla 40. Peamine põhjus, miks laevaehituse plaanid ei realiseerunud, oli ressursside puudus ja Eesti majanduse ekspluateerimine idarinde vajadustest lähtuvalt.
---
Teele Saare täispikka artiklit loe ajalookultuuri ajakirja Tuna selle aasta 2. numbrist.