Sigrid Kõiv: ettevõtjad, üheksakümnendad on läbi!

Eestis ehitanud grusiinid väitsid, et ei saanud oma Poola tööandjalt Eestis töötamise eest lubatud palka. Foto: Mihkel Maripuu

Elu ongi raske, kui ei tea, mida sinu sildi all tehakse. Sellele valusale äratundmisele pidid eilses Postimehes jõudma nii ehitusfirma Mitt & Perlebach juhatuse liige Kristjan Mitt kui ka metsafirma AS Dammix juhataja Anu Oinberg.

Postimees kirjutas möödunud nädalal, kuidas Mitt & Perlebachile alltöövõtja kaudu ehitanud võõrtöölised palgata jäid. Nüüd ütles sama ehitusfirma juhatuse liige Mitt, et ta vastutab küll kõigi oma palgal olevate inimeste eest, kuid ühtegi ehitajat tal palgal pole. Mulle, kes ma elan vilka ehitustegevusega linnajaos, tuli see üllatusena, sest iga teine plagu minu koduteel kuulutab «Mitt & Perlebach».

AS Dammix saatis aga oma esindaja koos muinuskaitseametnikuga muinaskääpaid märkima, ent kui nüüd metsatööde käigus inimsäilmed välja künti, laiutas Dammixi juht Oinberg käsi ja ütles, et ei teinud ise lageraiet ja pinnasetöid, vaid tellisid selle. Vähemalt on Dammixi juht nõus vastutust võtma. Mitt & Perlebachi juht ei vaevunud aga isegi sõnades ebaõiglaselt koheldud töömeeste suhtes mingitki empaatiat üles näitama. Sest tal, nagu öeldud, neid ju pole, kuigi ta juhib ehitusfirmat.

Kodanikuna vaatan ja muretsen, kas need tippjuhid, kes mitte midagi ei tea, oma riigimaksude tasumisega ikka saavad hakkama.

Rõivatootjaid on lapstööjõu kasutamise eest nii palju kritiseeritud, et kiirmoe vältimine on juba omaette moesuund. See näitab hoolimist keskkonnast ja Bangladeshi veriste sõrmedega töölislapsukestest. Oletame nüüd, et mõne moefirma pealik ütleks, et ega meie ei tea, mida meie alltöövõtja alltöövõtja alltöövõtja teeb. Me eeldasime, et nad saavad tasuta plaastreid, sest kõik käib Hiina seaduste alusel, India ametnike järelevalve all ja see firma, vaadake, on üldse Indoneesias registreeritud. Kindlasti on mõni kunagi püüdnud oma nägu niiviisi keerutades ka päästa, kuid ametit pole siis enam kauaks olnud – lapsesuu ei sobi ühegi juhi nina alla.

Mitt & Perlebachi käive suurenes mullu 77 protsenti ja teenitud kasum oli pea miljon eurot. Nii et ettevõttel läheb justkui kenasti. Aga mida rohkem antakse, seda rohkem nõutakse. Nii et mida paremini läheb, seda suurem on vastutus, sest nimi hakkab silma. Ja siis ei ole enam oluline, et see oli alltöövõtja alltöövõtja alltöövõtja, kes inimesed palgata jättis. Vastutab ka see, kelle nimi kõige suuremas kirjas plakatile on trükitud.

Kui ettevõtja ütleb, et jah, see on probleem, et peab kahtlasel moel asju ajama, siis vaadatakse seadusandja otsa. Kui ettevõtja ütleb, et ta ei teagi, kuidas asi käib, siis tundub, et tegelikult see väga ei huvita ka. Ja nii sünnib mainekahju, sest üheksakümnendad on läbi ning hoolimatust pannakse pahaks ja peetakse meeles.