Henrik Roonemaa: jumal tänatud, beebiga on kõik hästi

Foto: Промо

Paar nädalat tagasi ostsin endale uue telefoni, neljatollise ekraaniga iPhone’i. Kujutate ette, neli tolli, see on koomiliselt väike. Telefon, mis mahub peopessa. Sellised olid moes viis aastat tagasi.

Viimased kaks aastat oli mul kõige suurem iPhone, mis olemas on, 5,5-tollise ekraaniga mudel, mis kaalub ligi 200 grammi. Sellega oli hea lennukis mänge mängida, Facebookis käia ja Instagrami-pilte vaadata.

Nüüd aga selgus, et Facebookis ongi mõistlik vähem käia ja Instagramis olevad pildid trennist, toidust ning võrkkiiges varvastest koos äsja niidetud muru ja «Lingvistilise metsaga» on mind põhjalikult ära tüüdanud. Pealegi kisub suur telefon teksatasku pingule, kui ma istun. Seetõttu käisin ma kohvikus nagu väikelinna suurärimees: rahakott, autovõtmed, päikseprillid ja telefon kõik koorese kanapasta kõrval laual.

Nüüd ongi selgunud, et beebi-iPhone (SE), mida ma ka ise olen viimaste aastate jooksul aktiivselt naeruvääristada aidanud, on tegelikult maailma parim leiutis. Temaga on kõik erakordselt hästi. Kõik saab tehtud, aku peab heal juhul kaks päeva vastu, taskus ei tunnegi ja hind on ka ligi kolm korda väiksem kui mu endiselt suurel labidal. Mis meil küll arus oli, et me üldse need mõnusad väiksed telefonid suurte ja kallite vastu vahetasime?

Piinlik lugu, aga ma oskan enda kaitseks öelda, et tehnoloogiaga ongi nii. Mäletate, 1990ndate alguses, kui meile mikrolaineahjud tulid, haaras Eesti inimesi korraga mõte, et kõiki toite võibki teha edaspidi selles undavas kastis, milleks ikka pärispliidiga jamada. Kasutatud raamatute poest leiab veel praegugi suurteoseid nagu «1000 klassikalist mikrolaineahju rooga». Nüüd on olukord õnneks maha rahunenud, aga tegelikult ei tea me uut tehnoloogiat oma ellu vastu võttes kunagi, kas ja milleks seda päriselt vaja on.

Näiteks ei tea me, kas ja mida sotsiaalvõrgustikud inimestega teevad. Kas need on demokraatia hukutajad või päästjad? Mille jaoks neid üldse kasutama peaks? Meil pole isegi ühte põlvkonda sotsiaalmeediaga koos sirgunud ning harjunud käituma ja mõtlema nii, nagu oleks terve maailm üks suur Facebook. Me võime midagi loota või karta, aga tegelikult me ei tea.

Facebook ise ka ei tea. Nädal tagasi ilmus väljaandes Pro Publica hea pikk uuriv artikkel sellest, milliste endakehtestatud reeglite järgi otsustab Facebook, kas mõni postitus sisaldab vihakõnet ja tuleks maha võtta või mitte. Põhimõtteliselt on tegemist tsensuurireeglitega ning need on nii keerulised, et näiteks on Facebooki loogika järgi kaitstavaks grupiks «valged mehed», aga mitte «mustad lapsed».

See on groteskne tulemus, aga saavutatud olukorras, kus täie hooga kihutavale rattale ehitatakse sõidu käigus autot ümber. Facebook kui maailma ilmselt mõjukaim uudiste kanal peab ülikiirendatud korras leiutama 21. sajandi globaalsete oludega kohaneva enesetsensuuri ja meediavabaduse reeglite süsteemi, mis pärisajakirjandusel on aega võtnud trükipressi leiutamisest siiamaani.

Elada tehnoloogilise arengu pesumasinas on korraga põnev ja väsitav. Hetkel näiteks tundub, et Facebook on tulnud selleks, et jääda. Kuid kas ja mille jaoks on pikemas perspektiivis vajalikud Twitter, Snapchat, Instagram, Spotify või isegi Google, on äärmiselt ebaselge.

Selge on ainult see, et me ei lähe mitte kunagi tagasi sinna, kust me tulime. Lihtsalt edasimineku käigus võib juhtuda, et me korrigeerime oma arusaamu sellest, mida meil on vaja endaga tulevikku kaasa võtta. Ja leiame näiteks, et hiigelsuuri telefone kaasas tassida oli viga. Või äkki ei leia ka?