Noor koorijuht: mina jään, kui mu ametit väärtustatakse

XII noorte laulupidu "Mina jään" Foto: Erik Prozes

Selleks et säiliksid laulupeod ja koorilaulu traditsioon, tuleb koorijuhi ametit väärtustada ja õiglaselt tasustada, leiab koorijuhtimise tudeng Laura Kruusamäe. 

Mind hämmastab iga laulupeo eel see, kui enesestmõistetavaks peavad meie riigitegelased selle peo toimumist ja püsimajäämist. Laulupidu on ju osa Eestist, see on meie kaubamärk maailmas ning oleme selle üle uhked, seisab ühes paljudest Postimehes ilmunud artiklitest, kus võtsid laulupeo teemal sõna mitmed poliitikud ja ühiskonnategelased.

«See (laulupidu) ongi meie julgeoleku- ja rahva püsimise garantii.» (Andres Anvelt) «Seda lugu kirjutavad iga kord kõik osalejad paremaks, suuremaks ja täiuslikumaks, aga ta ei saa kunagi päriselt valmis.» (Kalle Palling) «Eestlased on õigustatult uhked oma rahvuskultuuri pärandi üle. Üheks eredaks tahuks selles kultuuripärandis, mis on kujundanud meie rahvuslikku identiteeti ning omab ka olulist ühiskondlik-poliitilist tähendust, on laulupeoliikumine, üks meie «laulva revolutsiooni» liikumapanevaid jõude.» (Aadu Must) «Ma usun, et laulu- ja tantsupeod kestavad seni, kuni kestab eesti rahvas.» (Mart Helme)

Mul on hea meel, et sõna võtnud inimesed väärtustavad laulupidu kui eestlaste identiteedi keset. Või vähemalt tundub, et väärtustavad. Aga heidame pilgu olukorrale, mis praegu eesti koorimuusika maastikul valitseb.

14. märtsil saatis Eesti Koorijuhtide Liit riigikogu kultuurikomisjonile kirja, milles on kirjeldatud eesti koorimuusika kitsaskohti. Üks peamisi probleeme on dirigentide tasustamine. Koorijuhtimise eriala üliõpilasena läheb see teema mulle väga korda.

Vastavalt 2016. aasta kevadel korraldatud küsitlusele, millele vastas 353 koorijuhti, on dirigendi keskmine netosissetulek viis eurot tunnis. Arvestades fakti, et dirigent on oma ala tippspetsialist, kes on saanud vastava hariduse, on niisugune tasu väga väike. Tihti makstakse koorijuhile ümbrikupalka, sest kodanikualgatuse tulemusena tekkinud kooridel pole võimekaid rahalisi toetajaid ning riigipoolseid toetusi koorijuhile palga maksmiseks lihtsalt ei ole.

Niisugune rahateenimisviis pole koorijuhile jätkusuutlik, sest see ei taga sotsiaalseid garantiisid, raskendab pangalaenu võtmist, pensioni kogumist jne. (Kiri on kättesaadav Eesti Kooriühingu kodulehel.)

Noortest sõltub Eesti tulevik ja laulupeotraditsiooni püsimajäämine. Muusikaakadeemia tudengina võin öelda, et meie eriala üliõpilastel on tahe koorimuusikaga tegeleda ja valdkonna arengule kaasa aidata. Samas on väga ebaõiglane, et peame muretsema selle pärast, kas me selle ameti esindajatena majanduslikult toime tuleme.

Eestis on mõned koorid, kellel on võimalik dirigendile õiglast palka maksta, kuid need on pigem erandlikud ja maapiirkondades neid peaaegu pole.

Loodan südamest, et probleemi lahendamiseks on võimalik midagi ette võtta ja riigilt selleks toetust saada. Loodetavasti kasvab siis ka koorijuhtimise eriala tudengite arv, sest kvalifitseeritud tööjõudu on sellel erialal praegu vähe, eriti väljaspool Tallinna.

Minu bakalaureuseõpingud lõpevad järgmisel kevadel, ent praegu pole ma kindel, kas saan tulevikus erialasele tegevusele pühenduda. Jah, ma armastan muusikat ja oma lauljatega koos musitseerimist, samuti tahan anda panuse koorimuusika arengusse ja laulupeotraditsiooni säilimisse, kuid niisugune seis koorimuusika maastikul muudab ebakindlaks ning paneb mõtlema ka mõne teise eriala omandamisele, et tagada tulevikus majanduslik stabiilsus.

Kui tuleviku Eestis on koorijuhi amet väärtustatud ja õiglaselt tasustatud, siis luban, et mina jään. Kui saame kinnitust, et meie tööd hinnatakse, siis küllap jääb ka laulupidu.