Valdo Randpere: me ei vaja magamistuppa suurt venda nõu andma

Valdo Randpere Foto: Sander Ilvest

Valitsus peaks ettekirjutuste asemel jätma inimestele võimaluse olla inimesed kogu oma ebatäiuslikkuses – see ongi osa inimeseks olemise rõõmust, kirjutab riigikogu liige Valdo Randpere (Reformierakond).

Sellest on küll juba mitu aastat möödas, kui ma koolis käisin, aga mõni asi tuleb ikka ja jälle ringiga tagasi. Meie koolis oli keemiaõpetajaks üks – viisakalt öeldes – vanem proua, aus olles – tige mutt. Eks elu oli teda omamoodi väntsutanud ja terviski polnud tal kõige parem, aga see on pigem selgitus kui vabandus. Tema päris nime ma vist isegi mäletan, aga ei hakka kirja panema. Tagaselja kutsusid kõik teda Juulaks.

Juula tigedus väljendus selles, et vahel, kui tal eriti vilets tuju oli, võttis  ta hommikul garderoobist koolimajja viival trepil sisse harkjala positsiooni ja tegeles koolikiusamisega selle sõna kõige otsesemas ja haigemas tähenduses. Eriti hull oli ta tüdrukutega, poisse väga ei puutunud. Aga tüdrukud – mida ilusamad plikad, seda karmim oli suhtumine.

Juula oli täiesti iseseisvalt ja omapäi välja kujundanud välimusekoodeksi, millest keegi kõrvale kalduda ei tohtinud. Mis siis Juulale ei meeldinud? Üks, mis Juulale kuidagi peale ei läinud, oli lühike seelik. Kuna keegi peale tema ei teadnud, kui pikk pidi seelik olema just sel konkreetsel päeval, siis saatis ta lihtsalt oma suva järgi tüdrukuid koolist koju riideid vahetama. Kelle seelik talle liiga lühike tundus, see koju ka saadeti. Mis omakorda tähendas muidugi põhjuseta puudumist koos sellest tuleneva hilisema irisemisega.

Teine asi, mida Juula ei kannatanud, olid lakitud küüned. Kuna ta oli keemiaõpetaja, siis oli tal pudel atsetooni alati taskus ja küünte puhastamiseks ei saadetud õpilasi koju, vaid lasti neil laki mahavõtmise toiming samas trepil ära teha. Ka lokitud juuksed ei olnud Juulale meeltmööda. Kui keegi lokituna kooli julges tulla, surus Juula tal pea kraanikaussi ja pesi lokid välja.

Kogu aktsiooni lõpuks olidki siis kõik kooli tüdrukud sirgete juuste, lakkimata küünte ja pikkade seelikutega väikesed vanainimesed. Kas keegi sellest õnnelikum oli, raske öelda.

Juula kaitseks peab siiski ütlema, et ta oli hea keemiaõpetaja. Oma ainet ta tundis ja oskas hästi ka edasi anda. Mis tõestab, et ka kõige tumedamas isiksuses on olemas mingi helgem pool. Kuigi seda võib vahel olla raske avastada.

Miks ma seda lugu üldse räägin, küsib nüüd mõni. Lihtsalt sellepärast, et ma olen viimase poole aasta jooksul avastanud, et selliste Juulade ühiskond hakkab Eestisse vaikselt tagasi imbuma.  Et kõiki meid on hakatud käsitlema kui teismelisi kõurikuid, kes oma peaga ei suuda otsustada, mida süüa, juua või selga panna.

Me oleme muutumas eestkosteriigiks, kus targad taadid ja eided Toompeal otsustavad meie eest need asjad ära. Sest nemad teavad, et magusaid jooke ei tohi juua, et rätikut ei tohi kanda, et saia ei tohi koolis müüa, et tätoveeringut ei tohi teha, et alkohol ja tubakas on pahad, et suur auto on kurjast, et palju raha teenida ei tohi, et me peame ka magamistoas olles mõtlema riigi ees seisvatele tulevikulahendustele jne, jne.

Mina ei vaja eestkostjat ja ma usun, et väga-väga suur enamik eestimaalasi saab oma valikud ise tehtud. Me kõik teame, et mõned asjad on kasulikud, mõned mitte. Aga jätke meile võimalus ise otsustada. Jätke meile võimalus olla inimesed kogu oma ebatäiuslikkuses – see ongi osa inimeseks olemise rõõmust.

Me tahame ise otsustada, kas me sööme saia või ei, joome midagi või ajame ilma läbi, ja üks mis kindel – oma magamistuppa me mingit suurt venda juhtnööre jagama ei vaja. Isegi kui ta on Isamaa ja Res Publica Liidu esimees. Või eriti just mitte siis.

Ma olen kaugel väitmast, et valitsus või riigikogu enamus koosneb rumalatest inimestest. Vastupidi – täpselt nagu Juula oli hea keemiaõpetaja, on ka neil olemas nii teadmised kui helgem isiksuse pool. Laske sel siis välja paista ja tegelege sellega, mida te lubasite – Eesti majanduse arengule kaasaaitamisega.

Oma senise poliitikaga olete te pigem majandusele kaikaid kodaratesse loopinud kui selle rattaid õlitanud. Eesti inimesed ei vaja kollektiivset eestkostet ega juhtnööre isikliku elu elamiseks. Me saame ise hakkama. Teie aga saage üle.