Tarun Gidwani.

FOTO: Erakogu

Järgnev lugu ei ole lihtne. See lõppeb paraku sellega, et kamp raevunud mehi peksab surnuks 15-aastase nooruki. Hea küll, ma ei hakka heietamisega aega viitma, vaid asun kohe asja juurde, kirjutab Indiast pärit Tartu Ülikooli filosoofiamagistrant Tarun Gidwani.

Kasvasin üles Indias ja kuulsin noorena tihti lööklauseid, mis propageerisid ühtsuse leidmist mitmekesisuses. Minu algklasside inimeseõpetuse õpikud olid täis koomikseid, millel kujutati erinevaid India riietumisviise, käitumismaneere, söömistavasid ja pühasid traditsioone.

Mõnes mõttes võiks seda pidada sotsioloogiliseks anomaaliaks, et niivõrd mitmekesine inimrühm koondati kokku üheks rahvuseks. See oli eksperiment, mis oli veel hulljulgem, veel ambitsioonikam kui Euroopa Liidu loomine.

Ometi, vastupidi nende arvamusele, kes ennustasid hävingut, ei läinud katse luhta. Suurte takistuste kiuste, hoolimata paljudest komistuskividest, oli protsess edukas.

Koolitüdrukud tähistamas Kolkatas India iseseisvuspäeva. / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Ent nüüd puhuvad uued tuuled – pead tõstavad autoritaarsus ja enamlus, mis mitte üksnes ei sega seda eksperimenti, vaid viivad meid uskumatul kiirusel ajas tagasi.

Tundub, et viimaste aastate jooksul on India valitsus tegutsenud sellise poliitilise tegevuskava järgi, mis annab seaduse jõu enamuse tahtele. Kõige jahmatavam näide sellest on veiselihakeeld.

Märkimisväärsele osale hindudest on veiseliha söömine religioosne patt. Ent on oluline hulk inimesi, eriti need, kes on kastisüsteemis madalamal, kes sugugi ei mõista hukka veiseliha sööjaid. Mõnes hindu grupis peetakse seda lausa positiivseks. Samuti ei pea veiseliha söömist probleemiks ka teistesse religioossetesse rühmadesse kuuluvad indialased.

Eesmärk teha Indiast hinduistlik riik

India puhul on tegu ilmaliku riigiga. Religioon ei tohiks olla poliitikas juhtiv jõud. Vähemalt nii ütleb põhiseadus.

Praegu võimul olev valitsus on äärmusrühmituse Rashtriya Swayamsevak Sangh (RSS) poliitiline käepikendus. RSSi avalik poliitiline eesmärk on teha Indiast aga hinduistlik riik, mis lähtub hinduistlikest seadustest.

Seega on pika ja keeruka poliitilise manööverdamise tulemusena 18 India osariigis lehmade kaitsmise nimel veiseliha söömine keelatud. Vähemusgrupid peavad lihtsalt vooluga kaasa minema, sest nad elavad riigis, kus on ülekaalus hindud. Seetõttu peaksid nad juhtiva grupi huvisid silmas pidama ja seda konkreetset karilooma ka austama.

See seadus pani mitu traditsioonilist majandussüsteemi mõlemat jalga lonkama. India kaubandus sõltub paljuski veisest. Talunikud kasutavad lehmasid, et põldu künda, ning müüvad vanaks jäänud veised kombinaati, sest puuduvad ressursid, millega loomade eest hoolt kanda. Lehma näol on väiketaluniku jaoks tegu teatavat sorti kindlustusega, sest ta saab looma kriisiolukorras sularaha saamiseks maha müüa. Lehmasid ja pulle kasvatatakse ka selleks, et toota nahkesemeid, millega mitu vähemusrahvast kaubitseb.

Rühmituse Rashtriya Swayamsevak Sangh liikmed. / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Tapetakse ka üksnes kuulduse põhjal

Ent toimumas on midagi märksa õudsemat, midagi, millega peab kohe tegelema. Viimase kahe aasta jooksul on raevunud hindu mehed lintšinud umbes 22 inimest moslemite ja teiste minoriteetide kogukondadest sellepärast, et neil oli veiseliha.

Tuli ette ka seda, et tapeti üksnes kuulduse põhjal, et inimesel võis veiseliha olla, või tüli käigus selle üle, kas veiseliha söömine peaks lubatud olema.

Sajad vihaselt karjuvad mehed on inimesi surnuks peksnud, sest nad ei suutnud seedida mõtet, et ohver oli olnud piisavalt julge, et valida elustiil, mis ei ühtinud juhtiva grupi omaga.

Viimane juhtum, mis sai palju meediakajastust, oli 15-aastase Junaid Khani surm – poisi pussitas Põhja-Indias surnuks seesama jõuk, kes oli noormeest pärast vaidlust rongiistmete pärast nimetanud veiselihasööjaks.

Valitsus on sellist barbaarsust küll sõnades hukka mõistnud, aga samas on mitmed võimul oleva partei juhid väidetavalt avalikult jõuguliidritega piltidel poseerinud.

Ida-Indias asuvas Jarhkandi osariigi Ramgarhi piirkonnas lintšiti möödunud kuul veiseliha transportimises kahtlustatud kohalikku meest. Pildil leekides auto, mis kuulus ohvrile. / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Strateegia kannab vilja

Rahvusvahelised organisatsioonid on konfliktidele palju tähelepanu pööranud. Inimesed on tõstatanud küsimuse politsei töövõime ja poliitiliste gruppide tegevuse kohta.

Juhtivatel positsioonidel ametnikud aga eeldavad, et jõugud on anonüümsed.

Selliste inimgruppide kasutamine vähemusrahvaste allutamiseks vabastab poliitikud vastutusest – süüdistada tuleb neid hullusid, emotsioonidesse uppunud inimesi, keda võib küll hukka mõista, kuid keda on raske tegelikult kontrollida.

Tundub, et selline see strateegia on olnud. Suur konflikt tõmbab inimeste tähelepanu, sellest saab tohutu uudis. Tegu on vinduva vägivalla ja vaenuga, mille ohvriks on langenud inimesed eri osariikides. See kõik näib olevat osa India igapäevast.

Seetõttu on vastuhakk keeruline, oma pahameelest on raske kinni hoida. Võime oma häiritust üksnes korrata, kuni sõnad lakkavad olemast tähenduslikud, kuni meie viha kaotab tähenduse, sest deviisid on nii ära leierdatud.

On tekkinud vastuhakk

Aga viimase nädala jooksul on kerkinud esile imeline vastuhakk – ühe India filmitegija Facebooki-postitus on kulutulena levinud, sellest on alguse saanud spontaansed protestiüritused, kus osalevad massiliselt nii noored kui vanad, India elanikud ja välismaalased.

29. juunil korraldati proteste Londonis, Torontos ja Bostonis ning lähipäevil toimub proteste ka teistes linnades. Osalejatel palutakse kaasa võtta loosungid, mis ütlevad «Not in My Name» (eesti keeles «Mitte minu nimel»).

Neid inimesi ei ühenda ükski poliitiline organisatsioon, ent tuhanded indialased on tulnud tänavatele, hoolimata vihmast ja tihedast liiklusest, et öelda sellele barbaarsusele ei.

Filmitegija Dewan kutsus oma postituses inimesi üles näitama, et neil on südametunnistus. «Kas me ei pea siis protestima nende julmade tapmiste vastu, eriti pärast seda, kui Delhi regioonis mõrvas jõuk 15-aastase islamiusulise poisi? Kui mitte nüüd, siis millal? Miks oodata, kuni poliitilised organisatsioonid korraldavad demonstratsiooni? Miks ei võiks me kõik kodanikena tunda vastikust sellise vägivalla vastu ja koguneda, et protestida loosungi all «Not in My Name» järgmise nädala alguses Jantar Mantaris,» kirjutas naine Facebookis.

Meeleavaldus «Not in My Name» Indias. / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Üleskutse eestlastele

Eesti on Indiast kaugel-kaugel. Elame aga maailmas, mille eri killud on sobivad omavahel kokku, ühes võrgustikus, mille paljudesse niitidesse on põimitud migratsioon ja võõrmõjud, mis võivad vahel meie tähelepanu suunata üllatavatesse kohtadesse.

Siin tulebki mängu solidaarsus, mis on alati kiiduväärt. Probleemisse süvenemine ja sellest osa võtmine on protestijatele südantsoojendav meeldetuletus, et nende vastuhakk on mingis mõttes universaalse loomuga.

Kutsun üles inimesi, kes usuvad, et õigust elule ei saa ja ei tohi kunagi ära võtta selle pärast, millist toitu sa sööd või millist religiooni sa järgid, näitama üles solidaarsust. Palun neil toetada #NotInMyName liikumist. Olen kindel, et selliseid inimesi veel on.

Inglise keelest eesti keelde ümberpannud Helo Liis Soodla