Toomas Alatalu: kas Stalin toob Venezuelasse rahu?

Toomas Alatalu. Foto: Mati Hiis / Õhtuleht

Mis aitaks lõpetada juba pikemat aega kestva verevalamise Venezuelas? Segane lahinguväli on selge tagalaga, kus ühe opositsiooniliidrina tegutseb Stalini-nimeline poliitik, kirjutab poliitikavaatleja Toomas Alatalu.

Ühes Lõuna-Ameerika suurriigis käivad tänavakokkupõrked 2015. aasta detsembrist saati, kui parempoolne opositsioon saavutas mõnevõrra üllatuslikult kindla võidu parlamendivalimistel ja seadis seejärel eesmärgiks vasakpoolse presidendi Nicolas Maduro võimult tõrjumise. Toma de Venezuela ehk Venzuela ülevõtmise. Kõik senised ponnistused selleks on liiva jooksnud, kaasa arvatud aprillis alanud ja juba 85 inimelu nõudnud «otsustav võitlusetapp».

Senise sündmuste kulu põhjal võib eeldada, et verisele mõõduvõtmisele paneb punkti siiski 30. juulil toimuv põhiseadusliku assamblee valimine (selle ülesanne on kohendada kehtivat põhiseadust), seejärel peetakse mullu ära jäänud kuberneride valimised ja uus president valitakse ikkagi 2018. aastal, nagu see oli siiani ette nähtud.

Tuleb möönda, et Venezuelas toimuvat on suhteliselt lihtne jälgida, sest võimupartei – nimetagem neid riigi eelmise liidri Hugo Cháveze (president 1999–2013, suri vähki) nimest tuletatult chavistideks – kannavad tavaliselt punaseid särke, opositsiooni esindajad kolmevärvilise rahvuslipu ainel tehtud riideid nii, et kollane domineeriks. 2013. aasta presidendi- (7,6 miljonit häält vs. 7,4 miljonit) ja 2015. aasta parlamendivalimiste (5,6 miljonit vs. 7,7 miljonit) tulemustele tuginedes võib öelda, et punaseid ja kollaseid on tänaval põhimõtteliselt võrdselt, sest kummagi poole toetajate mobiilsus on suur. Opositsioonil on kerge ülekaal pealinnas, mis nõuab võimuparteilt pidevat pingutust.

Chavistide tugevus põhineb kommuuninõukogude (consejos comunales) võrgustikul (ligi 20 000 nõukogu, mis hõlmavad 150–400 perekonda). Nende baasil moodustatud nn misiones Bolivarianas (riigi rajajaks oli Simon Bolivar) viis ellu ulatuslikke tervise- ja haridusabi programme, milleks jagus ka raha tänu  kõrgele naftahinnale.

Viimase kukkumine seiskas paljud programmid ja nullis kiirelt vaesumise kahekordse vähendamise, mis oli toonud Chávezele isegi ÜRO kiituse. Muutunud olukorras napib isegi toiduaineid, sest vahepeal oli eelistatud neid vaid importida.

Opositsiooni kasvava võitlusvaimu taga on majanduse jätkuv allakäik ja ka rahulolematus riigi välispoliitikaga – Chávez vastandas end julgelt tema kukutajaid (katse veebruaris 2002) toetanud Ühendriikide president George Bushile ja suutis luua vasakpoolsete valitsustega riikide ühenduse (Venezuela, Kuuba, Nicaragua, Brasiilia, Tšiili, Argentina, Peruu, Ecuador, El Salvador, Dominica jt), mis edendab suhteid Venemaa ja Hiinaga ning seda selgelt seniste koostööpartnerite (USA, Suurbritannia, ELi riigid) arvel.

Lääneriikide erilise rahulolematuse aga tingis Venezuela aktiivsus mitteühinemisliikumises (non-aligned movement = NAM), mille 2012. aasta tippkohtumisel Teheranis anti teada, et järgmine kord saadakse kokku Venezuelas (saadigi septembris 2016 ja uus kohtumine on Bakuus). Pole raske märgata, et 120 riiki ühendav NAM on läinud nafta suurtootjate kätte, millega seletub Maduro erakordne aktiivsus naftariikide kokkuvõtmises.

Siinkohal tasub mainida sedagi, et Venezuelal on vana konflikt Ameerika naftakompanii Exxon Mobile’iga, mille Chávez sundis riigist lahkuma, ent mille juht Rex Tillerson on praegu USA riigisekretär.

Ühendriikide ja Euroopa meedia ei pea NAMi kajastamisväärseks, ent küllap asi muutub, sest Bakuu ja ka ülejärgmine kohtumispaik – Belgrad – asuvad Euroopas. Aserbaidžaanis kehtiv režiim tekitab probleeme, ent kritiseerijad olid kohal nii Euroopa mängudel kui ka vormel 1 võidusõitudel.

Venezuela vastasseisu omapärane detail on ka pisike raamat, täpsemalt 350-punktilise põhiseaduse miniväljaanne, mida president iga oma tähtsa esinemise käigus käes hoiab ja millega vehib. Vasakpoolseid on harjumusest ikka peetud seaduste eirajateks, lõhkujateks, Venezuela tegelikkus on sellele vastupidine, sest Maduro ja Ko rõhuvad kogu aeg põhiseaduses kirjas oleva järgimisele. Opositsioonipoliitikud aga viisid maikuus oma poolehoidjad sõjaväeosade paiknemiskohtadesse ja nõudsid neilt – inimohvritele viidates – Maduro kukutamist.

Katsed jõuga väeosadesse sisse tungida tõrjuti mõistagi tulega. Nende rünnete tipuks sai kopteri kaaperdamine, millelt pilluti  granaate siseministeeriumi pihta andmaks märku, et mõned sõjaväelased on valmis opositsiooni ka jõuga toetama.

Siinkohal tuleb teada, et Ameerika – nii põhi kui ka lõuna – oli esimene kontinent, mille liidrid leppisid kokku (Quebec, aprill 2001) selles, et mitte keegi ei tunnusta enam ebaseaduslikul teel ehk riigipöörde abil võimule tulnut. Vähem kui aasta hiljem, kui just Venezuelas ja Chávez kukutatigi, ilmnes, et kokkulepitu oli ainsana unustanud president Bush. Kuna keegi teine Valge Majaga kaasa ei läinud, tuli Venezuela armee ladvikul taganeda ja vangistatud Chávez sai neli päeva hiljem võimule tagasi.

Venezuela opositsiooni praegused katsed sõjaväelasi kaasata on tegelikult järg kahele suurele ponnistusele Madurot seaduslikul teel tagandada (nagu see sündis naaberriigi Brasiilia presidendiga Rio de Janeiro OMi künnisel), mis leidsid küll suurt kajastamist välismaa infokanalites, ent lõppesid fiaskoga. Lühidalt öeldes läks nii, et Maduro, keda vastasleer tihti põlastavalt endiseks takso- ja bussijuhiks kutsub, mängis eranditult juristide juhitud opositsiooni seaduste tundmisega üle.

Nagu öeldud, tõotas Venezuela kriisis pööret parlamendivalimiste tulemus, sest opositsioon võitis 112 kohta 167st ehk täpselt kahekolmandikulise enamuse, mis nagu avas tee võimu vahetamisele. Vaatamata suurele kärale kogu maailmas, alustas opositsioon parlamendis tööd 109 liikmega, sest erikvoodi alusel valitud kolme indiaanipealiku volitusi ei kinnitatud. Protestisid teised hõimupealikud.

Alles juulis 2016 said nad oma ametivande antud, ent viis kuud hiljem loobusid indiaanlased mandaadist, põhjendades seda sooviga aidata kaasa koostöö leidmisele võimu ja opositsiooni vahel.

Tegelikult läks nii, et kuigi opositsioon jätkas oma suurvõidu reklaamimist, alustas ta ka kohe allkirjade kogumist rahvahääletuse korraldamiseks, sest vaid niimoodi saab põhiseaduse alusel presidenti tagandada. Protsessi käivitamiseks vajalikud 200 000 allkirja (üks protsent häältest) saadi kokku veel mais, augustis asuti nelja miljonit allkirja koguma, ent kui neist pooled esitati keskvalimiskomisjonile, praagiti kogutust kolmandik välja ja ülemkohus – kus nagu komisjoniski on ülekaalus chavistid – tühistas kogu allkirjade kogumise protsessi.

Järgnesid Rooma paavsti Francisco (kes teadupärast on argentiinlane) vahendusel toimunud võimu ja opositsiooni kõnelused Margarita saarel, mis ei andnud tulemusi, ja novembris lahkusid indiaanipealikud uuesti parlamendist.

Chavistidele tähendas see võimule jäämist valitud mandaadiks (jaanuarini 2019), sest presidendi tagandamine ja uue valimine saab põhiseaduse järgi kõne alla tulla vaid kaks aastat enne mandaadi lõppemist 

Poliitikute kemplemise ajal on riigi majanduslik olukord vaid halvenenud.  Veel mullu sai Venezuela tulenevalt elektripuudusest kuulsaks lühendatud töö- ja koolinädalatega. Toiduainete ja esmatarbevahendite puudust on korduvalt leevendanud naaberriik Kolumbia oma piiri ajutise avamisega jne. 30. märtsil otsustas ülemkohus anda presidendile ja tema valitsusele lisavolitusi kriisiolukorra lahendamiseks ja seda parlamendi võimutäiuse arvelt – otsus, mis kutsuski esile praeguse vägivaldse vastasseisu tänavatel ja opositsiooni katsed tõmmata armee poliitikasse.

Sai selgeks, et midagi tuleb muuta, ja koostöös, ning kuna 1999. aastal vastu võetud põhiseaduse teatud sätted on seganud nii võimu kui opositsiooni, tegi Maduro 1. mail ettepaneku valida assamblee kehtiva põhiseaduse  kohendamiseks. 23. mail täpsustati, et selle moodustavad 364 kohalike võimuorganite (nood ise valiti 2013. aastal) valitud isikud; ametiliite, noorte- ja eakate koondisi jne hakkab assamblees esindama 173 isikut ja indiaanlasi kaheksa.

Vaatamata tänavail toimuvale on keskvalimiskomisjoni kinnitusel konkurents kõikidele kohtadele kõva. Niisiis, 30. juuli valimis võetakse tõsiselt. Seda enam, et valitsus kinnitas ka (24 osariigi) kuberneride valimise tänavu 10. detsembril. Jääb lisada, et opositsiooni ladvik ise on hõivatud sisevalimistest välja selgitamaks oma kandidaati tulevasteks presidendivalimisteks.

Niisiis, kuigi väliselt on suur osa Venezuelast haaratud valitsusevastastest protestidest, on viimase juhid samas nõustunud kaasa lööma valimistel, mille tulemused võivad kaasa tuua poliitilise temperatuuri alanemise riigis.

Venezuelas tegelikult toimuvat mõistetakse lähikonnas piisavalt hästi, sest eks ole probleemid enamikus Ladina-Ameerika riikides ühesugused. Ameerika riikide organisatsiooni välisministrite viimasel kogunemisel juunis oli arutlusel Venezuela võimude käitumist tauniv resolutsiooni, ent kuna hukkunute hulgas on nii protestijaid kui ka korda kaitsvaid politseinikke, jäi resolutsioon seegi kord vastu võtmata. 34 riigi esindajatest oli selle poolt 20, aga mõne liikmesmaa valitsusele etteheidete tegemiseks on AROs vaja vähemalt 23 häält.

Lõpetuseks mainigem, et 5. juulil tähistab Venezuela oma iseseisvuse 206. aastapäeva. Nagu ikka sõjaväeparaadiga ja on huvitav näha, kas presidendi ja valitsuse kõrval on väljas ka parlamendi enamus.

P. S. Venezuela opositsiooni juhtidest jääb välismeedias tihti mainimata neljas-viies mees ehk parlamendi enamuse juht, sest… tema nimi on Stalin Gonzalez. Eks ole – on nagu õigel poolel, aga nimi! Samas on see 36-aastane Stalin opositsiooni kuuluva vasakpoolse partei juhina saanud kahel valimisel järjest suurima arvu hääli pealinnas Caracases. Tuletan lugejale meelde sedagi, et paar kuud tagasi valiti Ecuadori presidendiks vasakpoolne Lenin Moreno.

Mõlemad Venemaalt laenatud nimedega mehed pärinevad intelligentide perekondadest ja asi on lihtsalt selles, et nii nagu ka mõnedele eestlastele meeldib panna lastele eksootilisi nimesid, tehakse sama Ladina-Ameerikas. Teeb see inimene karjääri, võib mõnel poliitkorrektses maailmas tegutsejal tema nime peale sattudes tekkida mõte, et midagi on valesti. Ei ole. Pealegi pole nad ainsad Stalini ja Lenini nime kandvad ladinaameeriklased.