Peeter Koppel: kiirusepiirangutes on süüdi naftatootjad

Peeter Koppel Foto: Mihkel Maripuu

Enamikus riikides kehtestatud kiirusepiirangute põhjuseks on eelmise sajandi 70ndatel aastatel naftatootjate korraldatud kütusekriis, kirjutab tehnoloogiauudiste portaalis Geenius SEB privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel.

Tunnistan, et mulle meeldib kiiresti sõita. Samas olen piisavalt vana mõistmaks, et seda tuleb teha kontrollitud keskkonnas (ringrajal vms) või Saksamaal Autobahn'il. Ometi tekib mul aeg-ajalt küsimus, miks on kiirusepiirangud meil just seal, kus nad on?

Linnas – saan hästi aru. Õnnis on see, kes on näiteks Tallinnas muul ajal kui öösel saanud kätte kiirusepiirangu lae. Aga maanteel? Viimase kahekümne aastaga on autode turvalisus ja võimekus kiiresti sõita oluliselt paranenud. Oluliselt on paranenud ka teede ja teemärgistuse kvaliteet. 90 kilomeetrit tunnis on aga piirkiirusena kivisse raiutud.

Kindlasti arvab enamik lugejaid, et 90 on modelleeritud ja kalkuleeritud optimaalseimana liiklusohutuse seisukohalt. Ei ole. 90 sai standardiks 1970ndate naftakriisi ajal ja järel, kui naftat tootvate riikide kartellile (OPEC) ei meeldinud see, et Ameerika Ühendriigid abistasid Iisraeli. Toona keerati naftakraanid lihtsalt kinni ja vaba maailm pidi kogema midagi sarnast, nagu meil siin oli 1990ndate alguses. Räigeid kütusejärjekordi.

Miks piirang kehtestati?

Eesmärgiga kütust säästa kehtestatigi Ameerikas kiirusepiirang. Jah, kütuse säästmise osas on 90 kilomeetrit tunnis teatavasti tõesti oluline punkt. Peagi järgnes sellele sammule terve vaba maailm. Isegi Nõukogude Liit, kuigi seal kütusest otsest puudust ei olnud.

Kui hiljem vaatama hakati, milline oli selle sammu efekt, pidades silmas esialgset eesmärki, siis seda eriti ei olnud – sama efekti oleks saavutanud ka näiteks sellega, kui liiklejatel oleks rehvirõhk olnud tehase soovitatud tasemel.

See, et sääst jäi kesiseks, oli esimene väiksemat sorti mure. 

Loe täispikka artiklit Geeniuse autoportaalist.