«Korjake see kohe üles!» karjus naine teiselt poolt tara. Minu siberi husky Mundo oli just teinud häda tema kortermaja seina äärde.
Vello Vikerkaar: kaka ja kevad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mul ei ole kotti kaasas,» vastasin. «Aga ma tulen tagasi ja koristan selle ära.»
«Tuhkagi te tulete!» lõugas ta.
Tavaliselt on mul mitu plastkotti kaasas, aga sel päeval olin lihtsalt unustanud mantlitasku varusid täiendamast.
«Mis teie postkasti number on?» küsisin rahulikul toonil.
«Miks te seda teada tahate?» Sel naisel oli selgelt suuremaid probleeme kui koerakaka ja need olid talle ränka mõju avaldanud, pannes ta kõike ja kõiki kahtlustama, kuni temast saab ehe troll silla all.
«Ma pean ju teadma teie postkasti numbrit,» jätkasin samal rahulikul toonil, «et ma teaksin, kuhu need junnid panna. Kuidas te muidu teada saaksite, et ma olen need ära koristanud?»
Vanamutt jäi mulle otsa jõllitama ja enne kui ta oleks jõudnud üles võtta mõne muu pisiprobleemi, saatsin talle õhumusi ja liikusin edasi. Ma oleksin kindlasti tulnud tagasi koerajulki ära korjama, kui ta poleks olnud selline nõiamoor.
Lugejatele, kellele meeldivad selge moraaliga lood, võib kohe ära öelda, et siin ei ole üldse tegemist koerakakaga. Selle loo moraal kõlab: ära ole nõid (ja lisamoraal: siis on su elus ka palju vähem junne).
Aga et koerakaka on parajasti nii päevakorral – lausa sel määral, et see inspireeris üht Eesti kuulsamat elusolevat kirjanikku vastavat raamatut kirjutama –, tunnen ma vajadust avalikult välja öelda, et asi oleks päris selge: kui ma peaksin kunagi otsustama parlamenti kandideerida, siis ma pooldan kindlalt koerakaka kõrvaldamist avalikest kohtadest.
Mulle meeldib tihtipeale käia Mundoga Pirital mere ääres jalutamas ja kui nüüd lumi TOP hotelli ümber sulab, annab maapind välja oma varandusi: ilutulestikest maha jäänud määndunud kestad, roostes süstlad, kasutatud kondoomid, Kinder Surprise’i «munakoored», möödunudsuvised kanakoivad ja mõistagi korralik koerajunniväli. See on just selline aastaaeg, mil linn vastab igati nõukogudeaegsele mõtteterale, et kui miski kuulub kõigile, siis ei kuulu see kellelegi.
Ma kuulsin hiljaaegu kampaaniast juhtida kõikjal koerakakale tähelepanu väikeseid kollaseid lipukesi iga hunniku juurde torgates. See on vahva žest, aga et see mõju avaldaks, peaks enamikul inimestel hakkama tööle südametunnistus. See võib läbi minna linnades, kus ruumipuudus on tõesti äärmiselt suur, või rikastes sotsialistlikes maades, kus vihaseid inimesi leidub vähe.
Aga Tallinnas on mulle jäänud tunne, et eriti rikaste ja vaeste vahel haigutavat üüratut lõhet arvestades leidub inimestes rohkelt kõike ja kõiki kuradile saatvat kibedust. Sinu koer teeb häda ja su Lexusega sõitev naaber astub oma õhukeste taldadega Itaalia kingadega otse sinna sisse – selline vaatepilt tekitab hetkega tohutut rahulolu ning aitab oma pisikesel, aga tähtsal moel paigal hoida ühiskonna õhkõrna emotsionaalset tasakaalu.
Minu abikaasa Liina, kes sarnaselt minuga peab ennast amatöörpsühholoogiks, aga kel on alati olnud ka nõrkus vandenõuteooriate vastu, käis välja mõtte, et sellel on oma põhjus, miks meile jagatakse tillukesi kollaseid lippe, selle asemel et pargid kubiseksid erkrohelistes mundrites ja vidukil silmadega mupolastest.
Kui linn kõrvaldaks meie koerakaka (või näiteks 10 000 luike, keda me ei tohiks toita), siis võiksime hakata pöörama tähelepanu tõsisematele küsimustele, näiteks asuda tõsiselt arutama Eesti osalemist Afganistani operatsioonis, Narva hirmuäratavat HI-viiruse levikut, inimkaubandust või veel jumal teab mida. Koerakaka on Liina sõnul moodne oopium rahvamassidele.
Liina tõestab oma teooriat näidetega palju suuremate linnade linnapeadest, kes on teinud selgeks, et kui tahetakse, on probleemid lahendatavad. Giuliani lahendas New Yorgi prügiprobleemi ja mured kuritegevusega peaaegu üleöö.
Boris Johnsonit ja Mike Bloombergi kiidetakse selle eest, et nad on muutnud oma linnad puhtamaks, rahulikumaks ja rohelisemaks. Liina on kindel, et isegi asjatundmatu juht suudaks, kui ta vaid soovib, kiiresti lahendada Tallinna koerakaka probleemi (ja muidugi ka lume ja jää kõrvaldamise probleemid).
Ma ei ole päris kindel Liina teoorias, kas või juba sellepärast, et mõistlik diskussioon Afganistani üle tõmbaks tähelepanu linnavalitsuselt riigivalitsusele, mis kahtlemata soosiks Keskerakonda, aga ka sellepärast, et on arvatavasti veel mõnigi väga hea põhjus, miks mitte keegi ei hooli karvavõrdki koerakakast.
Näiteks see, et paljud munitsipaalorganid on endiselt täis Homo soveticus’e põlvkonna esindajaid, kes lihtsalt on harjunud sellega, et avalikes kohtades ikka leidub mõni julk. Ja on ka usutav, et härra Savisaar ei liigu sula ajal parkides: tema päevateekond kulgeb otse Mercedes-Benz E350 CDI Maticu nahkistmelt kabinetitooli.
Ma olen härra Savisaarega kohtunud ainult korra ühel Ameerika Kaubanduskoja banketil. Need meie seast, kes istusid temaga ühe laua taga, esitasid talle küsimusi oma tugevalt murtud eesti keeles ning ta pistis iga küsimuse peale pea kokku oma nõuniku Heido Vitsuriga, enne kui härra Vitsur (otsekui oleks härra Savisaar torganud oma käe tema sisse ja liigutanud tema huuli) meile vastas. Ma ei oska sellest kohtumisest kuigi palju järeldada, peale selle, et härra Savisaar ei tunne ennast lääne inimeste seltsis mugavalt.
Hiljaaegu nägin härra Savisaart uuesti ühel pressikonverentsil, kus ta paljastas, et 1,5 miljonit eurot olid mõeldud Lasnamäe kirikule. Külma kõhu ja ühegi vähegi märgatava emotsioonita mängis ta hiilgavalt saalis olnud kolmekümne ajakirjanikuga. See oli tõeline meistriteos.
Lisame näitlejaoskustele eluloo, mis on otsekui maha kirjutatud Oliver Twisti pealt, ning käes on ehe materjal pikaks persoonilooks mõnes tuntud Ameerika ajakirjas, millest ühele ma õieti üritasingi maha müüa kolmemõõtmelist lugu sellest, mis paneb härra Savisaare tegutsema.
Nad ei olnud paraku huvitatud, toimetaja küsis päris otsesõnu. «Miks, kuradi pärast, peaksid ameeriklased selle vastu huvi tundma?» Kuigi mulle tundus see vähemalt sama mõttekas kui lugu, mille sama ajakiri avaldas ühe väiksema tähtsusega Kesk-Ameerika poliitiku kohta, usun ma, et olin lihtsalt liiga tähtsusetu kirjamees, et nad võiksid olla kindlad, et mu lugu ikka loetakse, ükspuha kui huvitavalt ma ka ühest Ida-Euroopa poliitikust ei kirjutaks.
Niisiis polnudki suurt midagi muud teha kui kirjutada hoopis koerakakast Postimehele. (Täie tõe huvides: koerakaka oli Postimehe idee.)
Seega, tundmata küll härra Savisaart lähemalt, tahan ma öelda välja veendumuse, et ta on väga helge peaga mees, ja kui tema pilk peaks kunagi langema Tallinna koerajulkadele, siis ma olen kindel, et ta suudab need ära kaotada.
Ent ma tunnen sisimas, et tema huvi Tallinna linna vastu pole nii suur kui tema huvi Eesti poliitika vastu – argised linnaasjad kurnavad teda kahtlemata surmani. Et vabastada linn koerakakast, vajame kahtlemata juhtkonda, kes pühenduks eelkõige linnale endale, mitte teatavale ideoloogiale või valijatekihile.
Minu meelest on huvipakkuv, et Eestis võib kergesti leida hulga inimesi, kes on uhked, et nad on eestlased (või mulgid või muhulased või misiganeslased). Lihtne on leida inimesi, kes on uhked, et on pärit Tartust või Viljandist või Pärnust või Haapsalust. Aga ma olen kohanud õige vähe inimesi, kes on siiralt ja südamest uhked selle üle, et nad on Tallinnast. (Teatav tõug enamasti elitaarseid tallinlasi on pigem uhked, et nad pole maalt.)
Tallinnal, mis ei ole ei väikelinn ega ka keskmise suurusega, puudub mingis mõttes selge identiteet: see on pealinn, millega me peame leppima, selle kesklinn kujutab endast tohutut kogu arhitektuurilapsusi ja mälestusmärke ühepäevaliblikate jäädvustamiseks – ja kui kõrvale jätta vanalinn ning mõned silmatorkavalt ilusad elamupiirkonnad, siis pigem kiiresti mälust kaduv hallikas mass.
Ahvatlev oleks öelda, et Tallinn vajab mõnda suursündmust, mis inspireeriks meid ja tekitaks linlastes ühtsusetunde – näiteks nimetamist Euroopa kultuuripealinnaks. Tegelikult vajab aga Tallinn juhte, kes hooliksid linnast kirglikult ja silmanähtavalt.
Juhti, kes suudaks pidada vaimustavaid kõnesid, miks me peaksime hoolima ligimestest (härra Ilvese selleteemalised kõned tunduvad üsna mehaanilistena). Juhtkonda, kes selgelt hooliks ja suudaks panna meid uskuma, et koerakaka koristamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koerakaka koristamine.
Kuni seda ei juhtu, ei usu ma just kuigi palju kollastesse lipukestesse. Parem on kanda edasi paksu tallaga kingi.
Vello Vikerkaare ingliskeelseid kolumne saab lugeda tema blogist!