1985. aastal oli kirjanik Jaan Kross veel täis elusärtsu.

FOTO: Erakogu

Mis põhjusel kukkusid läbi tuntud Eesti kirjaniku Jaan Krossi katsed sobituda stalinistliku kirjanduse triviaalsüsteemi, kirjutab kirjanik ja kirjandusteadlane Jaan Undusk ajakirja Tuna tänavuses 2. numbris.

Jaan Krossi kirjanikutee algusele on siiamaani vaid lünklikku valgust heidetud. Tänaseni kehtiva arusaama kohaselt oli kirjaniku loometegevus enne 1950. aastate keskpaika üsna juhuslik ja jääb mulje, et Kross astus Eesti nõukogude kirjandusellu «suure pauguga» just siis, kui talle selleks anti esimest korda väärikas võimalus: nimelt Stalini isikukultuse hukkamõistule järgnenud poliitilise sula ajal, kui ilmus ta luule esikkogu «Söerikastaja» (1958). Lähemad uuringud näitavad siiski, et Kross püüdis kirjandusse jõuda juba märksa varem ja hoopis teisel moel, kui see hiljem välja kukkus.

Uut valgust Krossi loominguloole heidavad tema kirjavahetused vangrilaagritele järgnenud asumisajal Abani asulas Krasnojarski krais, kus ta viibis aastail 1951‒1954: kirjavahetus Tallinnasse jäänud ema ja oma esimese naise Helga Pedusaarega, kirjavahetus teise naise Helga Roosiga, kellega tutvus Siberis, kirjavahetus samuti Siberis viibiva kunstiteadlase Villem Raamiga.

Huvi pakuvad ka Krossi asumiskaaslase, juba teist korda Siberisse saadetud kommunisti Alma Vaarmani kirjad Krossi emale.

Käesolevas ja kahes järgnevas Tuna numbris publitseeritakse aga Krossi ja Vaarmani ühine kirjavahetus Tallinnas elanud stalinistliku kirjanduskriitiku Huko Lumetiga, samuti Krossi kirjad Vaarmanile Siberisse 1954. aastal, kui ta ise oli juba tagasi Eestis. Need kirjad leiduvad Eesti Rahvusarhiivis (Tallinn), Eesti Kultuuriloolises Arhiivis (Tartu) ja eravalduses.

Mainitud kirjavahetustest selgub, et just asumisaastail Siberis sai Kross lõplikult teadlikuks oma kirjanikukutsumusest ja püüdis sisse elada professionaalse literaadi tööstiili ‒ seda muidugi niivõrd, kui see raske füüsilise leivatöö kõrvalt oli võimalik.

Ta oli õppinud juristiks Tartu Ülikoolis ja asunud seal tööle rahvusvahelise õiguse spetsialistina, kuid Siberis polnud juristipaberitega midagi peale hakata. Tuli arvestada asjaoluga, et Siberisse jäädakse elu lõpuni või vähemasti väga pikaks ajaks.

Ainus võimalus end inimesena tunda ja vaimses vormis hoida, oli võimalikult palju lugeda (raamatuid saadeti Eestist) ja teha kirjatööd: tõlkida võõrkeeltest, kirjutada kriitikat, töötada ilukirjandusliku originaalloomingu kallal. Seda soodustas kaheaastane kooselu Vaarmaniga, kes hoolitses Krossi kui oma lihase poja eest. Lumeti kaudu proovis Kross oma töid ka Eestis avaldada, aga see nurjus ettearvatult.

Krossi kirjavahetus suunab otsima tema Siberi-aegset loomingut, mis on suures osas käsikirjaliselt säilinud. Olulisemateks algupärasteks tekstideks, mille kallal ta Siberis töötas, olid värssromaan «Tiit Pagu» endise korporandi ümberkasvamisest sotsialistlikuks ühiskonnaliikmeks (vormiliseks eeskujuks Aleksandr Puškini «Jevgeni Onegin»), Ameerika-teemaline sotsiaalkriitiline näidend «Marc Edfordi kaitsekõne» ja poeem «Gameš».

Juba Tallinnasse tagasi jõudnult sai ta 1954. aasta sügisel tellimuse kirjutada poeem 1924. aasta 1. detsembri ülestõusust ehk Nõukogude Liidu mahitatud riigipöördekatsest Eestis. Ent ka seda poeemi nimega «Pojad» ei avaldatud, põhjuseks hirm Krossi kui endise poliitvangi ees.

Hiljem oli Kross toimetajaile selle eest isegi tänulik, et need nurjasid tema katsed sobituda stalinistliku kirjanduse triviaalsüsteemi. Nii ei pidanud ta tagantjärele oma teoste pärast häbi tundma. Ent häbi poleks ta pruukinudki tunda, sest kõigis neis teostes on tugev üldinimlik plaan ja nad on vormiliselt professionaalsed.

---

Jaan Unduski täispikka artiklit loe ajalookultuuri ajakirja Tuna selle aasta 2. numbrist.