Peeter Espak: libaliberaalse demokraatia pealetung

TÜ orientalistika­keskuse vanemteadur Peeter Espak.

FOTO: Margus Ansu

Viimasel ajal on mitmed lääne mõtlejad juhtinud tähelepanu asjaolule, et USA «progressiivne» vaimsus on muutunud otseselt sõnavabadust ja demokraatiat piiravaks nähtuseks, kirjutab TÜ võrdleva usundiloo vanemteadur Peeter Espak.

Konservatiivseid või mitteprogressiivseks peetavaid ideid ei suruta maha mitte argumenteerides ja akadeemilises väitluses, vaid vastaspoolt auditooriumist maha karjudes, süüdistades vihkamises, solvamises ning muutes seejuures igasuguse mõtestatud diskussiooni võimatuks.

Kui õppejõud, filosoofid või populaarsed kõnelejad ja kirjanikud ei esinda oma sõnavõttudes ja seisukohtades ühte kindlat maailmavaadet, mille doktriinid tuleks justkui usudogmad viimseni kõhklemata vastu võtta, järgneb raevukas protest. Meeleavaldusi korraldavate, petitsioone ja süüdistusi esitavate (vähemus)gruppide survele annavad sageli vihkajaks sildistamise hirmus alla ka ülikoolide administratsioonid ja väljaannete toimetajad.

Dialoog puudub

Huvitaval kombel juhivad toimuvale tihti tähelepanu just tõelisteks liberaalideks peetavad USA mõtlejad ise. Üheks teravaimaks olukorra kritiseerijaks on kujunenud Ühendriikide tuntuimaid saatejuhte ja populaarseid mõtlejaid, muuhulgas tugevalt religioonikriitiline ja vaadetelt pigem liberaalsusse kalduv Bill Maher. Juuni keskel kutsus ta oma saatesse (HBO, «Real Time with Bill Maher») konservatiivse ja ka paremäärmuslikuks nimetatava Breitbarti uudiste peatoimetaja Alex Marlow’.

Näitena ka sellest, et peabki andma vastaspoolele sõna ja tema seisukohad ära kuulama. Maher möönis, et avaliku arvamuse kujundajatena on Breitbarti uudistekontsern osavam kui tema demokraatidest vastased, sest «neil on munad ja nad võitlevad paremini». Olles ülikriitiline Donald Trumpi suhtes, tunnistab Maher oma sõnavõttudes asjaolu, et hüsteeriline solvumiskultuuril põhinev poliitkorrektne progressiivne liikumine kaotas valimistel omaenda oskamatuse tõttu.

Kaotuse põhjendusena ei saa kasutada ainult eneseõigustusi siltide all «libauudiseid», «tõejärgne ajastu» või «populismi pealetung». Pigem võimetust või tahtmatust vastaspoolega vaidlevasse dialoogi astuda ja eelneva sildistamiseta teda mõtestatult võita.

Antiintellektualism

Fareed Zakaria – maailmakuulus CNNi saatejuht ning mitme menuraamatu autor – võttis alles äsja sama probleemi CNNi («Fareed Zakaria GPS») eetris kokku veelgi selgesõnalisemalt: «Ameerika tänapäeva ülikoolid näivad edendavat kõikvõimalikku mitmekesisust peale intellektuaalse mitmekesisuse. Konservatiivsed hääled ja arvamused, mis on juba praegu piiramisrõngas vähemuses, vaigistatakse täielikult.

Ülikoolikampuste mõttepolitsei on asunud jälitama ka tõsiseid konservatiivseid mõtlejaid, nagu Heather Mac Donald ja Charles Murray, kuid ka populaarseid nimesid, nagu Milo Yiannopoulos ja Ann Coulter. Osa kutsed esinema tühistatakse, teiste esinemistele segatakse karjudes vahele ja neid hirmutatakse. Hämmastav, et see kõik sünnib kolledžikampustes, mis lubavad oma tudengitele vaba haridust (liberal education).

Sõnal «liberaalne» ei ole selles kontekstis mitte mingit seost tänapäeva parteipoliitilise vastandumisega. See sõna viitab hoopis ladina keelest tulevale sõnale «seotud vabadusega».» Lääne traditsioonis tähendab see aga eelkõige sõnavabadust – just selliste arvamuste kuulamist ja arvesse võtmist, millega ei nõustuta; sõnavabadus kehtib aga ka neile ideedele, mis tunduvad meile ründavad või solvavad.

Zakaria tunnistab, et tõepoolest on olemas «paremalt» tulev antiintellektualismivool, mis eirab fakte, ratsionaalsust ja teadust. Samas näeme aga vasakpoolse antiintellektualismi esilekerkimist, mis peab ennast moraalselt niivõrd kõrgemalseisvaks ja puhtamaks, et isegi teistsuguse idee kuulmine on täiesti vastuvõetamatu (vt videot).

Näeme, et klassikaline määratlus liberaalsest ülikooliharidusest tähenduses «vaba (mõtte) haridus» on hakanud muunduma üht poliitilist ideoloogiat ainukehtivaks pidavaks hariduseks. Eesti kõrgharidus- ja teadusmaastikul ei ole siiani sõnad «liberaalne» poliitilise voolu tähenduses ja «vaba» segamini läinud.

Vaba demokraatia

Ka Tartu Ülikoolis on vaba haridus või vabad kunstid tõlgitud eesti keelde korrektselt – meil tegutseb vabade kunstide (artes liberales) professor, mitte liberaalsete. Teadlane, filosoof või ka arvamuseavaldaja-kolumnist on meie ühiskonnas endiselt vaba ja katseid ideoloogiliselt pinnalt teadlast või mõtlejat mõjutada mõistab meie üldsus üldjuhul hukka.

Valjuhäälseid nõudmisi asuda ideoloogial põhinevat tsensuuri kehtestama ja isegi arvulisi fakte moonutama kuuleb aga ka meil Eestis üha jõulisemalt nii eri ideoloogidelt kui vahel harva ka teadusasutuste seinte vahelt.

Sõna «vaba» segiajamist terminiga «liberalism» kohtab ka poliitilises retoorikas. Meil kehtivat valgustusajast ideena alguse saanud demokraatiavormi nimetatakse avalikus arutelus eelkõige liberaalseks demokraatiaks, viimasel ajal harvem lääne demokraatiaks. Nagu ka kõrghariduse puhul, ei viita see sõna mitte nüüdisaja liberalismile kui konkreetse poliitideoloogia domineerimisele demokraatia mõtestamisel, vaid tähendabki otsesõnu «vaba demokraatiat».

Teisisõnu õiguslikku ja riigikorralduslikku ruumi, kus on garanteeritud kodanike ja just ka vähemuste vabadused ja õigused ning vankumatu sõnavabadus kõikidele mõttesuundadele. Vahelduvate valimiste käigus võivad kordamööda võimule saada kõikvõimalikud eri ideoloogiaid esindavad liikumised, mis on seaduslikud selle hetkeni, kuni ei asu piirama inimeste kodanikuõigusi ega ka sõnavabadust.

Sõnavabaduse piiramine on aga õigustatud juhul, kui sõnavõtt kutsub selgelt vägivallale või on olemuselt kellegi konkreetset isikut või gruppi laimav või alandav. Seega, kui Poola, Ühendkuningriigi või USA vaba demokraatia ruumis on tulnud võimule konservatiivid, ei ole tegu mitte «liberaalse demokraatia kriisiga», vaid vaba demokraatia igati seaduspärase olemisvormiga hoolimata asjaolust, et hääletuse kaotanutele olukord ei meeldi. 

Ka Eesti poliitretoorikas kohtab üha enam väiteid, et liberaalne demokraatia olevat kriisis ning seda ründavat tumedad jõud. Liberaaldemokraatia kriisist rääkides lähtutakse peamiselt kas tõejärgse ajastu mõistest või võltsuudiste esilekerkimise platvormilt. Üks huvitavamaid viimase aja käsitlusi pärineb T. H. Ilvese Stanfordi ülikoolis peetud loengust «Liberaaldemokraatia tulevikust digitaalajastul», kus Ilves analüüsib just tänapäevases sotsiaalmeedia ja veebiportaalide maailmas võltsuudiste levikut ja Venemaa infooperatsioonide võimalikke mõjusid.

Ilves arutleb valeuudiste ja kahjuliku propaganda vastase võitluse üle olukorras, kus sõnavabadus on endiselt meie demokraatia üks alustalasid, kuid populistlik ja rahvuslik ideoloogia on asunud ohustama liberaaldemokraatlikku tsentrit. Saksamaa on esitanud eelnõu, et võtta sotsiaalmeediakanalid vastutusele ja karistada neid kuni 50 miljoni eurose trahviga, kui ei eemaldata otsekohe ebaseaduslikku materjali – sisu, mis ei ole tõene, sisaldab vihakõnet, solvavaid võltsuudised või ka antisemiitlikku materjali.

Ilves arvab, et kui eelnõu Saksamaal enne valimisi mingil moel käiku läheb, järgnevad peagi ka teised Euroopa riigid. Samas tunnistab ta, et sellise olukorra tekkides ei olekski me väga erinevad Venemaa ega Hiina režiimidest. Mida Ilves ise õigupoolest õigeks käitumiseks peab, ei ütle ta otsesõnu välja. Paradoksaalne on aga just see, et ta esitab sisuliselt kaks alternatiivset teed meie lääne elukorralduse säilimiseks. Kas jätta sõna- ja eneseväljendusvabadus senisel moel kehtima ja jääda haavatavaks mõne populistliku liikumise domineerimiseks vabadel valimistel või loobuda vabast demokraatiast liberalistliku «diktatuuri» võimu kindlustamiseks.

Panna arvamusavaldusplatvorme, nagu Facebook, Twitter või mõni veebilehekülg ning uudisportaal tegema kiireid otsuseid teemal, mis on tõde ja mis on vale, ei erine ju tõepoolest eriti Venemaa elukorraldusest, kus riigiduuma juures tegutseb ajaloolise tõe komisjon. Kui muudame oma riigisüsteemis tõe üle otsustajaks vaba ideede võitluse ja väitluse asemel mõnest ametimehest koosnevad komisjonid või kohtud, muutume ise diktatuuriks ning kaotame vaba demokraatia.

Ühtlasi anname aga kindla edasise õigusliku aluse sõnavabaduse piiramiseks võimalikele tulevastele populistlikele või isegi ohtlikele liikumistele, kui neist mõni edaspidi valimistel võitma peaks.

Võttes arvesse mõistete «liberaaldemokraatia» poliitilist laetust või kallutatust mõistete «liberalism» või «liberaalne ideoloogia» poole, teeksin ettepaneku lääne demokraatia kui nähtuse kirjeldamisel kasutada eesti keeles eelkõige konstruktsiooni «vaba demokraatia». See oleks antud poliitilise süsteemi või ka mõttelaadi kirjeldamisel kõige arusaadavam ja kohasem.

Liberaalne ja konservatiivne eluhoiak on vaba demokraatia lahutamatud osad. Tänapäeva liberalismi kui poliitideoloogia sünonüümseks muutmine demokraatia mõistega ei erine aga ühelgi moel ükskõik millise praeguse või ajaloolise diktatuuri olemusest. Tõelised liberaalid on olnud ka esimesed, kes sellisele ohule tähelepanu juhtinud.

 
Tagasi üles