Mart Kadastik: sõnumitooja roll

Mart Kadastik Foto: Toomas Huik

Oli ja on väga halb tunne. Tuhanded inimesed tunnevad, et koos Andrus Veerpaluga on neid rängalt haavatud.

Ja haavatutelt on raske loota tasakaalukust. Sellises seisundis sünnivad vandenõuteooriad (dopinguskandaali taga on küll norralased, küll venelased). Oli oodata, et ka Eesti ajakirjanikud, kes dopinguteemat käsitlevad, satuvad rünnakute alla.

Justkui oleksid nemad süüdi selles, et olümpiavõitja dopinguproovid osutusid positiivseks. Ei oleks siiski uskunud, et hüsteeria ulatub ajakirjanike pereliikmete ähvardamiseni. Kummati ei ole selles kurvas loos midagi Eestile ainupärast.

Sõnumitooja tänamatut rolli on kogenud omal nahal Leedu ajakirjanikud, kes julgesid avaldada fotosid oma maa korvpallikuulsuste sündsusetust käitumisest – Leedu avalikkus ei talu neile pisimagi varju heitmist. Rootsi päevalehte tabas lugejate pahameel, kui väljaanne söandas kriitiliselt puudutada jalgpallistaar Zlatan Ibrahimovići.

Spordisangarite jumaldamises on irratsionaalset usuhullust. Aga jumalaid ka hüljatakse mõistusevastaselt ja julmalt – kohe, kui nad on kaotanud oma tähenduse rahvusliku identiteedi hoidjana. Kas Postimees oleks pidanud «lukustama » teada saadud faktid?

Kuniks juhtum on läbinud kõik instantsid? Rootsi kvaliteetlehed ei kirjutanud ainsatki rida kuninga patustamistest, ka mitte pärast seda, kui kuningas oli kõrvalehüpped üles tunnistanud. Sest lugeja ei taha, et nende kuningas kistaks alasti.

Kas samamoodi jätaks Põhjamaade ajakirjandus enda teada näiteks fakti Petter Northugi positiivsest A-proovist? Ei tuleks arutluse allagi, kinnitasid Norra kolleegid eile. Informatsioon ilmuks kohe. Dopinguuudis ei kuulu isikliku elu sfääri, mida Põhjamaade ajakirjandus hoolikalt kaitseb.

Netiajastul on surve ajakirjanikele tohutult kasvanud. Kuidas peaksid nad vastu pidama? Väsimatult meelde tuletades ajakirjanduse kolme ülesannet: fakti esitamine, tõe otsimine (fakt ise pahatihti ei ava tõde), teise poole ärakuulamine. Ajakirjanduse töö ei ole levitada usku.

Veerpalu dopinguskandaalis ei tea hetkel ilmselt keegi täit tõde. Funktsionääride sõnadesse on liiga palju teesklust ja valet segatud; peamine, mis usaldust äratab, on Veerpalu siiras reaktsioon – pisarad. Nendel on rohkem väärtust kui advokaadi tuhandel sõnal.

Kuidas iganes, elu tahab edasi elamist. Ei peaks ära põlgama Norra lõhet (ehkki see on vett täis süstitud) ega ka Talleggi klassikalist ahjukana (pakendil meie olümpiavõitja). Oleks minu otsustada, saadaksin oma lapselapse Veerpalu suusakooli. Ja usun ka, et Veerpalu enda lastel on nüüd veelgi suurem soov suusarajal tippu tõusta.