Juhtkiri: piinlik koonerdamine rahvusliku väärtusega

XII noorte laulupidu "Mina jään"

FOTO: Mihkel Maripuu

Hõisked ja emotsioonid, millega XII noorte laulu- ja tantsupeolt, lavalt ja lava kõrvalt, oma igapäevaste toimetuste juurde naasti, andsid palju hingejõudu. Hea enesetunne loob parema töö- ja loomemeeleolu ning sel on kahtlemata positiivne mõju ka Eesti sisemajanduse kogutoodangule. Viimane repliik on mõningase irooniaga pühendatud Exceli tabeli austajatele.

Võibolla meie suurte pidude korraldajad Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutusest ei taha ühel või teisel põhjusel kõike otsesõnu välja öelda, mööndes vaid tagasihoidlikult, et eelarve oli pingeline, aga ajakirjandus võib seda ometi. Kui meil on üks niisugune üritus, millel on hindamatu riigisisene ja ka riigiturunduslik mõõde, siis ei sobi närutada. Seda enam, et näiteks EASi miljonitega edendatud projektid on mitu korda osutunud leebelt öeldes avalikkuse naerualusteks.

Meie laulu- ja tantsupeo traditsiooni ei saa kuidagi ülehinnata Eesti äsja 25-aastaseks saanud põhiseaduse vaimus. Just see traditsioon näitab kõige kujukamalt Eesti riigi tugevust, meie juuri. Just selle tava kestlikkus annab kindlust, et eesti keel püsib ning kultuur läheb edasi ühelt põlvkonnalt teisele.

Noored lauljad ja tantsijad, heliloojad, tantsu- ja koorijuhid tõestasid, et vajadusel ollakse valmis pidu püsti panema üldse ilma ametliku toeta – see on võimas vägi. Ent riik ei tohiks leppida sellega, et tantsijatel napib tingimusi riiete kuivatamiseks, vihma kätte jäänud vapratele lastele ei jagu piisavalt telke või tuleb rühmajuhtidel kaks õhtut järjest pelmeene süüa. Või kui korraldajail napib vahendeid, et luua paremat visuaali, kasutada innovaatilisi lahendusi peo kujunduses. Suured ekraanid näiteks ei ole ainult e-riiklik edvistamine, vaid neid vajavad inimesed, kes istuvad lauluväljaku sügavuses. Või kui ei saa ehitada uut dirigendipulti aegunu asemel.

See meenutab olukorda, kus riigi tasandil räägitakse üha enam kodanikuühiskonnast, vabatahtlike tegevusest päästjatena, riigikaitsest Kaitseliidu abil, kuid ükski niisugune asi ei toimi piisava ainelise toeta. Peavad olema vajalikud vahendid ja raha nende soetamiseks.

Kahe aasta pärast peab Eesti üldlaulu- ja tantsupidu. 2019. aasta pidu on juubelipidu – esimesest üldlaulupeost möödub 150 aastat. Ettevalmistused käivad mõistagi juba ammuilma, selline üritus nõuab palju tööd. Kuid kultuuriministeeriumil pole veel hilja maha istuda, laulupeo sihtasutuse mured ja ettepanekud ära kuulata, eelarve kohta vajalikud järeldused teha ning sellest ka avalikkusele teada anda. Maksumaksja oskab seda investeeringut hinnata. Meie laulu- ja tantsupidu väärib samamoodi raha ja tähelepanu nagu Euroopa Liidu eesistumine.

Tagasi üles