/nginx/o/2016/04/05/5232669t1h1446.jpg)
Üks tarbijakultuuri suur erinevus eestlaste ja rootslaste vahel väärib mainimist. Siinne elanikkond meenutab pigem nõiarahvast, kellele faktid korda ei lähe, küll aga usk. Seal jälle jumaldatakse teadust. See on rootslase religioon, kirjutab arvamusportaali Rootsis elav kolumnist Kristiina Baum.
Kasvasin üles Nõukogude Liidus, kus tarbekaup oli defitsiit. Pidin õppima kokkuhoidlikkust, asjade taaskasutust ning vähesega leppimise ja hakkamasaamisega. Võib-olla just seepärast märkan ja ärritun reklaamide peale eriliselt: pole ju vaja toota, kui pole nõudlust. Pole vaja lakkamatu pähemäärimisega häirida rahu.
Kohati meenub Rootsiski minu enda lapsepõlv: inimesi ärgitatakse lahkudes valgust kustutama, hambaid pestes kraani kinni keerama, kasutatud taarat kogumispunkti viima. Peamine erinevus on, et siin uputakse asjadesse ja tarbitakse arutult.
Rootsi lastele on reklaam elu nii enesestmõistetav osa, et nende maailmapilt jääks auklikuks, kui see eemaldada. Trend on, et reklaam muutub üha alatumaks, ettevõtted teevad end üha ümmargusemaks, et mitte tarbija ees vastutajaks jääda, ja reklaam muutub üha varjatumaks. Näiteks võib üle kahe lehe ulatuv pealtnäha tavaline ajaleheartikkel osutuda tegelikult lotoreklaamiks.
Just seetõttu on koolides hakatud suur rõhku panema oskusele eristada teaduslikult tõestatud fakte ettevõtete soovist kasumit teenida. Seda kutsutakse allikakriitikaks ning säärast küsimusi tõstatavat, analüütilist ja oma peaga mõtlemist arendatakse juba varases koolieas.
:format(webp)/nginx/o/2017/07/03/6852385t1haace.jpg)
Kui Eesti tarbija lähtub hinnast, jõukamad jaksavad kinni maksta ka ökoloogiliselt kasvatatud toidu, siis Rootsi tarbija on pigem teadlik. Ta nõuab kvaliteeti, eelistab kodumaist ja peab lugu sellest, kui toote valmistamise käigus on arvestatud planeedi ühiste ressursside võimalikult väikest kasutamist.
Lisaks kujundab ta tarbijakäitumist asjaolu, kas toote või teenuse müügitulust midagi ka väetimatele annetatakse. Erinevalt eestlase jaoks ei ole kiirus ja odavus teenuse juures oluline. Rootslane peab saama kindla ja usaldusväärse.
Masstoodangust tuleb lahti saada kavalusega. Rõivakauplusekett H&M peibutab sageli: osta kolm riiet, maksa kahe eest. Mulle lähim toidupood Willy:s pakub: osta üks, maksad palju, osta kaks, anname odavamalt.
Pealtnäha tundub säärane pakkumine ahvatlev – kes ei tahaks kaupa odavalt või suisa tasuta saada? Kui aga pisut süveneda, ilmneb, et reklaamil suurt sisu peale psühholoogilise pole. Riidepoe kolmas, tasuta hilp, on niikuinii moest läinud ja kogub poeriiulil vaid tolmu. Toidupood pakub värsket kodumaist kurki hinnaga 6,99 krooni (0,73 eurot) tükk, kahe eest maksad 12 krooni (1,25 eurot). Võit tarbijale on tühine.
/nginx/o/2017/07/03/6852391t1h7a92.jpg)
Mulle meeldib väga, et Rootsi riik on internetiavarusi ära kasutanud selleks, et luua tarbijat silmas pidades hästi toimivaid võrgustikke. Eestis jääb riigiabi ikka mingi puuduva ressurssi taha. Seal peavad kodanikud, isikliku rahakoti ja mõistusega, probleemile lahenduse välja töötama. Rootsis on valitsus vasakpoolne, mis tähendab, et juba aastakümneid on panustatud kodanike ees vastutava ning nende eest hoolt kandva riigiaparatuuri väljaehitamisse ja tugevdamisse.
Erinevalt individualistidest eestlastest ei meeldi rootslastele rõõmude ja muredega üksi jääda. Kui eestlase lemmiktoit on teine eestlane, siis rootslasele on kaasmaalane sõber: temalt otsitakse nõu ja tuge, vastutasuks ergutatakse ja kiidetakse.
/nginx/o/2017/07/03/6852415t1h5b12.jpg)
Viimane peegeldub ka tarbimiskultuuris. Internetivõrgustik on selleks, et tarbijad, tootjad, niisama huvilised ja ühiskond üleüldisemalt saaks omavahel rahuldatud suhtlemis- ja ühtehoiu vajaduse. Riigi abiga on välja töötatud suur valik tarbijale vajaminevaid äppe. Nende abil saab võrrelda hindu, kvaliteeti ja päritolu, saab viia end kurssi teenuse või toote tarbimisega kaasnevast looduskeskkonnamõjust, lisaks uurida välja kust ja kellelt toorained pärinevad. Üks selline kasulik veebileht on Matpriskollen.se, mille abil saan võrrelda minu kodukoha toidupoodide soodushindasid.
Üks tarbijakultuuri suur erinevus väärib veel mainimist. Eestlased meenutavad pigem nõiarahvast, kellele ei lähe korda faktid, küll aga usk. Rootslane jälle jumaldab teadust. See on tema religioon.
Vaatamata sellele, et näiteks Ameerika Ühendriikides on ajakirjanikud paljastanud toiduainetetootjaid, kes maksavad teadlased kinni, et need toiduainetööstuse kasuks «teaduslikke artikleid» kirjutaks, pole see rootslaste usku teadusesse kahandanud.
Ka teadmine, et Ameerikas visatakse minema pool toidust, enne kui see jõuab toiduletile (sest sel puudub kaubanduslik välimus), samal ajal kui miljonid nälgivad, ei pane rootslasi endid säästlikumalt käituma. Silma pilgutamata visatakse potitäis ööseks köögilauale ununenud roog minema, sest selles on hakanud vohama kahjulikud bakterid. Sama kiiresti läheb prügikasti iga pisema plekiga puuvili ja kõrbenud nurgaga grillvorst. Ühes on kahjulikud hallitusseened ja teises vähki soodustavad ained. Seda kõike tõestab teadus.
/nginx/o/2017/07/03/6852469t1h5292.jpg)
Rootsi on sisserändajate maa. Üks viiendik riigi 10 miljonist elanikust on sündinud väljaspool Rootsit. See tähendab, et ligi kaks miljonit viljelevad pisut teisi väärtushinnanguid kui kohalikud. Agaramad neist kasutavad rootslaste heatahtlikkust häbematult ära.
Peamised turuplatsidel kaalukaubaga kauplejad ongi sisserändajad. Need haistavad suuremat teenimisvõimalust: ostavad üliodavalt kahtlase päritoluga värskeid maasikaid, joonistavad hinnasildile Rootsi lipu külge ja müüvad kolmekordse hinnaga Rootsi maasika pähe.
Sama julmalt sokutavad tänavanurgal kiirtoiduga kauplevad araablased kebabi sisse hobuseliha, mida ametivõimud pole kontrollinud.
Eelmist aastat hinnati Rootsis väga sademetevaeseks. Sama ennustatakse tänavuseks aastaks. Sel juhul ootab Rootsit ees viimase saja aasta kõige madalama põhjaveetasemega aasta. Siiani tunduvad sellega kaasnevad tagajärjed mägede taha jäävat ning rootslased jätkavad neli korda aastas garderoobi ja kodusisustuse väljavahetamist.
Samal ajal süveneb sisserändajate omavaheline teenuste ja toodete must turg. Saaksin minagi tuttavate sisserändajate kaudu kümme korda odavamalt juuksuris käidud, maniküüri tehtud, rätsepalt uue pintsaku või õhtul teleri ees idamaiseid hõrgutisi nosida. Küsimus on aga valikus – millises riigis tahan elada.
Kristiina Baum töötab Rootsis täiskasvanute keeleõpetajana. Eestis on ta keeletunde andnud põhikooli õpilastele. Rootsiga on ta tihedalt seotud 1991. aastast alates. Samuti on ta üle kümne aasta töötanud ajakirjanduses, eeskätt raadiokanalites, nagu näiteks Kuku, Vikerraadio, Tartu Pereraadio, aga ka Lidingö raadio Rootsis. Veel on ta kaks aastat tegutsenud reporterina maakonnaajalehes Sakala. Hariduselt on ta bioloog.
:format(webp)/nginx/o/2017/08/18/7003663t1h86f4.jpg)