Tarmo Pikner: Eesti tantsiv revolutsioon

Tarmo Pikner Foto: Erik Prozes

Laulev revolutsioon meil juba oli. Nüüd saime ka tantsiva revolutsiooni. Ei, mitte see, mis ametlikult ja igati kenasti laupäeva õhtul läbi sai viidud, vaid see, mis mitteametlikult laupäeva päeval veelgi kenamini korraldati. Noorte laulu- ja tantsupeo motost «Mina jään» sai «Mina teen».

Kui laulev revolutsioon viis meid vabadusele ja iseseisvusele veerandsajand tagasi, siis kuhu küll võiks meid viia tantsiv revolutsioon? Äkki see viib edasi sinna, millest kord eelmine president Toomas Hendrik Ilves unistas, kui avastas, et siiatoonud tee meid siit edasi ei vii.

Pakun välja, et tantsiv revolutsioon võiks viia maailmale sõnumi – on üks selline kummaline riik, mille rahvas väljendab enda igikestvuse soove lauldes ja tantsides, mitte relvi täristades või põlevate autodega barrikaade ehitades.

Kas võiks koguni meile appi tulnud NATO sõjaväelastele laiguliste vormide asemel selga anda meie kihelkondade värvikirevad rahvarõivad ja panna sõdurid kaerajaani tantsima, selmet tankidega maakamarat pöörata. CNN ja BBC oleksid paugupealt kohal ja sellisest sündmusest läheks suitsupääsukesena lendu maailmamuutev sõnum.

Tuline õigus oli laulutaat Ivo Linnal, kes pärast isetekkelise Eesti hümni «Eestlane olen ja eestlaseks jään» laulmist Vabaduse väljakul lausus, et sellest peost räägitakse veel aastakümnete pärast. See oli rahvaalgatuslik sõnum, mitte ametnike ja mitte ka kodanikuühenduste liidrite korraldatud üritus.

Kujutan ette, et Eesti Euroopa Liidu eesistumise ajaks Tallinna sõitnud Euroopa Liidu kõrgetel külalistel oleksid suud ammuli olnud – kuidas on võimalik, et isealgatuslikult võidakse korraldada tuhandete tantsijatega rahva rõõmupidu!? Kui Brüsselis ollakse harjunud, et iseeneslikult võidakse korraldada pommiplahvatusi või piima ja sõnnikut tänavatele laiali laotada, siis meie maal klopitakse rahvariietelt tolm ja läheb lauluks-tantsuks lahti.

Kahjuks sattusid ELi tippbürokraadid Tallinna Vabaduse platsile kaks päeva varem Eesti eesistumise alguseks euronormilises raamistuses korraldatud kontserdile. Ka see oli kena.

Nagu oli oodata, määrisid kaks ELi presidenti oma kõnedes meile mett mokale ning nende nõunikud olid teinud tublit tööd, leides ajaloost sobituvaid võrdlusi. Selline kohalikule rahvale oluliste detailide markeerimine näitab kõneleja lugupidamist, samas on sel peokingade viksi lõhn juures.

Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker pidas vajalikuks tsiteerida Noor-Eesti kuulsat üleskutset «Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!». Tohoh – me polegi veel eurooplasteks saanud! Justnagu oleks Juncker teadnud, et kaks päeva hiljem laulab Ivo Linna koos rahvaga: «Eestlane olen ja eestlaseks jään.» Kas siin pole mitte vastuolu? Ju meid siis ikka Brüsselis päris eurooplasteks ei peeta. Vähemalt on mõtlemise koht.

ELi Ülemkogu presidendile Donald Tuskile oli antud tsiteerida Paul Erik Rummo luuletust ja nimetada maailmakuulsaid eestlasi. Hea valik oli sportlastest mainida noorukest Kelly Sildarut (mitte Ott Tänakut, kes parajasti Tuski kodumaal ralliautoga vastu looduslikke objekte põrutas).

Ja veel – kui Ahto Lobjakas pidas läinud nädalal üheks tähtsündmuseks (Raadio 2 saates «Olukorrast riigis») kellegi Sarah’-nimelise ameeriklanna lesbiabielu de facto seadustamist Eestis, siis kaldun arvama, et see sündmus kuulub pigem isikliku elu valdkonda.

Mida muud öelda, kui et rahvaalgatuslikel traditsioonidel on surematu jõud. Kui meie laulva revolutsiooni alged on esimese üldlaulupeo lätetel 148 aastat tagasi ja siiani Pariisi tänavail kestev kommuun on kaks aastat noorem, siis abielupoolte lahterdamine sootunnuste alusel on pelgalt postmodernistlik kapriis (millest sai läinud nädalal Bundestagi hääletuskasti juures aru isegi Saksa kantsler Angela Merkel, olles vastu samasooliste abielule).

Niisiis kuulake, vaadake ja nautige igavikulisi rahva otsealgatusi – teeme ära, teeme ise!