Mart Raudsaar: ERR, me tahame aktuaalset kaamerat!

Laupäeva päevase etenduse ärajäämisel korraldasid korraldasid tantsijad oma peo Vabaduse väljakul. Foto: Erik Prozes

Kui Saksa õhulaev Hindenburg valmistus 1937. aasta mais dokkima Lakehursti masti USAs, juhtus midagi ootamatut. Õhulaev süttis ning hävis sekunditega. Kuna maabumist ootas hulk fotograafe ja operaatoreid, sai katastroofist üks enimdokumenteeritud õnnetusi ajaloos.

Kui noorte laulu- ja tantsupeo teine etendus otsustati halva ilma tõttu ära jätta, juhtus samuti midagi ootamatut, kuid õnneks heas mõttes ootamatut. Osa noori korraldas Vabaduse väljakul omaalgatusliku peo koodnimetusega «Tahame tantsida». Ilmselt ei ole mõtet pikemalt kirjeldada, mis juhtus Vabaduse väljakul, kuna seda on sotsiaalmeedias kiitnud sajad inimesed. Kohal oli Ivo Linna ning õhus hõljus 1988. aasta öölaulupidude vaim. Või peaks toimunut siiski veel kirjeldama?

Hämmastav, kuid ERRi masinavärk ei suutnud sündmusele reageerida. Delfi ja veebi-Postimees kandsid Vabaduse väljakust üle otsepilti ning tegid hiljem väga adekvaatseid kokkuvõtteid. Mida tegid ja kus olid aga ERRi reporterid? Eetrivaikus oleks mõistetav, kui tegemist oleks ootamatu sündmusega perifeerias ajal, mil ajakirjanikud on hõivatud valitsuskriisiga või olümpiamängude kajastamisega teisel kontinendil.

Praegu aga juhtus sündmus Tallinna kesklinnas ning ajal, mil mõni kilomeeter eemal sadas pastoraalses üksinduses tukkuval staadionil vihma ja ülekandejaamad ning ka ajakirjanikud seisis jõude, olles angažeeritud justnimelt tantsupeo sündmuste kajastamiseks. Hästi, mõtlesin, suuri merekahureid (ülekandejaamu) ei ole võimalik hõlpsasti liigutada sisselastud positsioonidelt, kus nad ootavad mõne liinilaeva ilmumist. Vaadakem aga, millist kokkuvõtet näidatakse õhtustes uudistes, milleks peaks ikka olema olnud aega reageerida ja vajalikku ajakirjanduslikku materjali koguda.

Kuid võib-olla seda materjali ei olnudki. Õhtused «AK» uudised küll mainisid omaalgatuslikku tantsupidu, kuid eeskätt näidati ametnikke pressikonverentsil, kes põhjendasid ametliku teise etenduse ärajätmist ja nii edasi. Mõni kaader oli Vabaduse väljakult kätte saadud, kuid need mittemidagiütlevad episoodid ei andnud kuidagi edasi seda vaimsust ja sündmuse põhiolemust, mida olin näinud online’is. Ja mitte ERRi veebiportaalis – mis on ka olemas ning tavaliselt üsna korralik.

Palun ärge mõistke mind valesti. Ma olen suur rahvusringhäälingu toetaja vaatamata sellele, et minu tööandja on erameedia. Rahvusringhääling on – eriti väikeses riigis – oluline tasakaalustaja, kes võimendab nõrku hääli nendest nurkadest, kus muidu keegi ei käiks, ning kes ei pea muretsema reklaamimüügi või kojukande pärast maapiirkondades. Riik on rahastamise eest hoolt kandnud ning olgu toimetajad vaid mehed (või naised) ja tehku head ajakirjandust!

Seda enam vajab ERRi majas analüüsi, mis ikkagi nihu läks ning miks täitsid erakanalid ERRi funktsiooni Vabaduse väljakul palju paremini. Minuni on jõudnud ka sõnumid, et esines probleeme tantsu- ja laulupeo ülekandega ERRi veebis, kui seda sooviti vaadata välismaal.

Ma ei taha seda ühte juhtumit liialt üle tähtsustada ega esineda liialt dotseerivalt, kuid annaksin ERRile kaks soovitust edaspidiseks. Esiteks, nii palju kui võimalik tasub vähendada kajastuse «nahksust», kui laenata legendaarse ajakirjandusõppejõu Sulev Uusi terminit. Nahksus – see on ametlikkus, «rääkivate peade» ülekaal eetris, pseudoempaatilised mõtlikud poosid (ülekantud tähenduses) riigijuhtidega tehtavates intervjuudes.

Teiseks, tasub arendada tehnoloogilise kiirreageerimise võimekust. Üks osav mees (või naine) nutitelefoni ja drooniga võib asendada tervet ülekandejaama. Te ei usu? Võtke lahti Postimehe või Delfi veeb ja veenduge ise.

Autor on Eesti Ajalehtede Liidu tegevdirektor.