Juhtkiri: laulu- ja tantsupidu läheb alati ajalukku

Noorte laulupidu Tallinna lauluväljakul

FOTO: Erik Prozes/Mihkel Maripuu/Sander Ilvest/Eero Vabamägi

«Meie Laulupidu on nüüd möödas, laulud, pasunad, kellad vait ja lauljad ning muud piduvõõrad igaüks oma koju tagasi läinud; aga pidurõõm ja mälestus, mis meie vennalikult üheteisega maitsnud, saab – seda andku Jumal – meile kaua meelde jääma ja oma vilja kandma,» kirjutas esimese, 1869. aastal üldlaulupeo järel laulupeo ellukutsuja Johann Voldemar Jannseni väljaanne Eesti Postimees.

Jannsen mõistis, et ta tegi ajalugu. Kuid iga laulu- ja tantsupidu, mis siinmail ära peetakse, läheb omakorda ajalukku – mitte ainult üldpeod, vaid ka noorte ja maakondlikud peod. Iga pidu asetab järgmise kultuurikihi traditsioonile, mis on kantud UNESCO inimkonna vaimse pärandi esindusnimekirja. Kes iganes laulukaare all hõisanud või murul tantsujalga keerutanud või kõigele sellele kaasa elanud, on saanud ühtaegu ajaloolise hetke tunnistajaks ja osaks kultuuriloos.

Igal peol on ju oma kontekst, mida mõjutab ümbritsev keskkond. Mõnikord võivad selleks olla poliitilised sündmused – tuletagem meelde, milliseid kõnesid peeti ja kuidas tundis end rahvas 19. sajandil, vabas Eestis, okupatsiooniaastail ja siis, kui saime taas vabaks. Kõik see kajastus lauludes, meeleoludes ja külalistes.

Mõnikord muudab peo ajalooliseks ilm. Äsja lõppenud XII noorte laulu- ja tantsupeo kulminatsioonihetkeks kujunes kahtlemata spontaanne tantsuetendus Vabaduse väljakul pärast seda, kui ametlik üritus Kalevi staadionil vihma tõttu ära jäeti. Reageerida suutis nii meedia kui ka politsei. Erakanalid tegid omaalgatuslikust tantsupeost ülekandeid, oluline oli, et ka avaliku korra kaitsjad tegid seda, mida neilt oodatakse – tagasid turvalisust. Ka aastal 2004. jäeti üks tantsuetendus vihma tõttu ära ja teatati, et ära jääb ka rongkäik. Viimane ometi toimus, piduliste algatusel, ja sel kõlanud lööklause «Selle väikse vihma pärast laulupidu ei jää ära!» püsib alati meeles.

1869. aasta Eesti Postimees kirjutab veel: «Sellega on meie armas Eesti rahvas kõige õiglaste südame rõõmuks avalikult tunnistanud, et tema, kus ausat ja head tööd tuleb teha, mitte ei nõrku ega tagasi ei lange, kuni töö valmis saanud. /.../ Millal kaebab inimene iial koorma raskuse üle, mis armastuse ja hea meelega kannab?»

Üldlaulu- ja tantsupidu näitab traditsioonide tugevust, noortepidu nende kestlikkust. Seda tõestasid esinenud noored lauljad ja tantsijad, aga ka noored dirigendid ja tantsujuhid; samuti oli peo korralduslikus küljes mitu lõiku usaldatud tulevasele põlvele. Küllap sõnastab igaüks 40 000 esinejast, nagu iga eestlanegi, peo motot «Mina jään» isemoodi. Üks olulisemaid tõlgendusi seejuures võiks aga olla noorte sisendatud enesekindluse sõnum meile kõigile. Laulu- ja tantsupidu jääb. Eesti jääb.

Tagasi üles