Madis Vaikmaa: vere kutse ehk asi on tundes

Noorte laulupidu Tallinna lauluväljakul Foto: Erik Prozes/Mihkel Maripuu/Sander Ilvest/Eero Vabamägi

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et ma ei oleks tegelikult tohtinud seekordsel noorte laulupeol laulda. Ja mitte selle pärast, et ma laulda ei mõista. Ei, probleem oli selles, et ma olen liiga vana.

Minusugused lähenevad suurel kiirusel ja hulgakaupa kolmekümnendale eluaastale, ning mis seal pattu salata, noortepeol asetume juba antiigi kategooriasse. Oleme veteranid mis veteranid.

Aga õnneks ei vaadatud noorte laulupeol mitte ühe laulja, vaid hoopis kogu koori vanust. Kuigi jah, see tekitas tunde, nagu käiks kuulus ütlus «on väiksed valed, suured valed ja statistika» kõigi nende üleealiste lauluentusiastide (ja mingil arusaamatul moodusel populaarseimaks linnapeakandidaadiks saanud keskerakondlase Taavi Aasa) kohta.

Muidugi tekib siit loogiline küsimus: kui vanust on ülearu, nägemine pole enam see, mis varem, aga kuulmine on see-eest kehvavõitu, siis mida ma sealt laulukaare alt ometigi otsisin? Aga me ju teame, et sellist küsimust ei küsi küll mitte keegi.

Ja ma olen ka rohkem kui täiesti veendunud, et mitte ükski gerontlaulja, kes end – pardon my french – vaat et lastekoori seas lavale smuugeldas, isegi ei mõelnud, et äkki ma ei lähe või et äkki ma olen liiga vana. Veel kord, niisuguseid küsimusi ei küsi mitte keegi.

Ja põhjus on ju väga lihtne: nagu rähnipoja ajab puu otsa kindel teadmine, et see on tal veres, ta peab seal olema (rääkimata ekreiidist ja vanalinnas toimuvast tõrvikurongkäigust), nii on ka ka peol tantsijate ja lauljatega. See on lõppude lõpuks ju suur laulu- ja tantsupidu, mida me ootame. Asi on tundes. Emotsioonis.

Nojah, ja kui ma siis olin süsteemi võimalusi enda huvides ära kasutanud ja lõpuks laulukaare alla jõudnud, kas ma siis laulsin? No ei, muidugi mitte!

Keskmine eesti mees suutis peo esimese laulu esimesest fraasist «Laulud nüüd lähevad kaunimal kõlal» tuua kuuldavale vaid haleda «Lau…», et siis jätkata mõningase tatilörina ja ohtrate «ma ei hakka praegu nutma»-mõttest kantud emotsioonipausidega.

Tõsi, noormeeste koori lood tulid juba enam-vähem välja, aga kui peo lõpus oli järg laulude «Eesti muld ja Eesti süda» ning «Mu isamaa on minu arm» käes, oli olukord taas täiesti lootusetu. Teed suu lahti ja annad häälele hoogu, aga mida ei tule, seda ei tule.

Mis puudutab lõpulugu «Õhtu ilu», siis austet Eesti avalikkus, andke nüüd laulurahvale andeks, aga seda lugu ümisetakse tööl ja puhkehetkedel vähemalt järgmise teisipäevani. Oh-jah, tuleks see järgmine pidu juba rutem…