Maret Maripuu: aja võlu ja valu

Tööinspektsiooni peadirektor Maret Maripuu. Foto: Mailiis Ollino / Pärnu Postimees

Mis põhjusel on välja kujunenud mõiste «kvaliteetaeg» ning kui ähmane on töö- ja puhkeaja piir, kirjutab ajakirjas Tööelu tööinspektsiooni juht Maret Maripuu.

Aeg on huvitav asi. Aeg võib olla nii sõber kui ka vaenlane. Ajaga on seotud palju ütlemisi – aeg ei oota, aeg annab arutust, aeg kõik haavad parandab.

Aeg tähendab ka edasiminekut, arengut. Tehnoloogia peadpööritav areng on muutnud meie elu pea tundmatuseni. Saame ühes minutis nii palju infot kui keskajal inimene aastaga. Oleme pidevalt kättesaadavad, valmis lugema viimaseid uudiseid ja neile reageerima. Oleme ekslikul arvamusel, et kui me hakkame kõiki dokumente kirjutama ja salvestama arvutite abil, neid elektrooniliselt edastama, siis vabaneb meil aeg selleks, et teha vaimsemat tööd või teha lihtsalt vähem tööd. Oleme oma lootuses aga naiivsed.

Kui 50 aastat tagasi tegeles sekretär kaheksatunnise tööpäeva jooksul saja dokumendiga, siis nüüd käib arvuti abil sekretäri käest läbi sama palju või rohkemgi, kusjuures kirjaviga protokollis on parandatav kustutamisnuppu kasutades. 50 aastat tagasi tuli kogu leht trükimasinal uuesti trükkida. Aga tulemus on inimese jaoks seesama: tööpäev on sama pikk, sama väsitav, rohkemgi stressi tekitav ja alati on võimalus, et töö tuleb koos arvutiga koju kaasa.

Meil kehtivad sotsiaalhartad, direktiivid, ILO kokkulepped ja kollektiivlepingud, mis sätestavad tööaja kestuse – aga kas see on ka tegelikult nii? Seadus ütleb, et eelduslikult töötame me viis päeva nädalas ja kaheksa tundi päevas. Igale töötegijale peab olema tagatud 48-tunnine järjestikune puhkeaeg seitsmepäevase ajavahemiku kohta. Meil on võimalus teha kaugtööd, mis võib tähendada aga seda, et tööpäeval piiri ei olegi. Kusjuures see töö ei ole ka tavaliste vahenditega reguleeritav ega kontrollitav, kaugtöötaja on tegelikult töökaitse mõttes kaitsetu, sest kaugtöötajat tuleb kaitsta ta enda eest.

Saame küsida, et miks me üldse peaksime tööajale piire seadma, kas siin ei võiks kehtida töötaja ja tööandja vaheline kokkulepe. Seda enam, et kuskil pole öeldud, kui mitme tööandja juures võib inimene tööd teha. Juba roomlased ütlesid, et otium reficit vires – puhkus taastab jõu. Puhkust on vaja taastumiseks, et tööd saaks teha selge peaga. Kuid kas ja kuidas saab riik sundida inimest taastuma, kui inimene seda ise ei taha või ei oskagi tahta, sest tal puudub harjumus ja oskus puhata?

Ütles ju ka Vargamäe Andres, et tagantjärele polegi elu muud kui ainult üks töö. 150 aastat hiljem saame öelda, et see päris nii ei ole, kuid vaatamata kõigele on töö ikkagi tähtsamaid osi meie igapäevaelus, ajaplaneerimises, teadvuses, lootustes ja suhetes. Uued digimaailma võimalused seovad töö ja elu peaaegu kokku. Tegevuste liikumine arvutite asemel nutitelefonidesse tähendab seda, et digimaailm koos kõigi oma segajatega hakkab eksisteerima reaalse elu kõrval ja asemel – bussis, teatris, koolitusklassis. Kas olete märganud, et kuigi teatrites palutakse välja lülitada mobiiltelefonid, arvavad mitmed külastajad, et nutiseadmed võivad tööle jääda? Nii hõõguvadki pimedas saalis kümned ekraanid nende peos, kes peavad vajalikuks Hamleti monoloogi ajal edastada järjekordne säuts või panna digiallkiri mõnele dokumendile.

Tavalised vabaaja veetmise viisid – lapsega mängimine, abikaasaga kudrutamine ja koeraga hullamine on muutunud niivõrd ebaharilikeks, et selle kohta on tekkinud eraldi nimetus – kvaliteetaeg. Aga kogu meie aeg peaks olema kvaliteetaeg, mitte see vähene 15 minutit lapsega. Kvaliteetse aja osaks on kvaliteetne töö ja kvaliteetne puhkus.

Aeg muutub ja meie koos temaga. Vaadates toimuvat ametniku pilguga, saan vaid öelda, et töö- ja puhkeaja piir on muutunud ähmasemaks, seega ka vähem kontrollitavaks ja reguleeritavaks. Mis tähendab, et üha olulisemaks muutub inimese enda teadlikkus ja oskus kehtestada piire, et töö koju ei koliks, et oleks oskus ennast hoida ja mitte läbi põleda.