Kait Sinisalu: vägivaldse suhte anatoomia

Depressioonis naine Foto: SCANPIX

Abivajav inimene on vägivaldses suhtes elades kaotanud kontakti enda ja oma vajadustega, kirjutab Sirbis Kait Sinisalu.

Naistevastasest vägivallast rääkides tundub mulle paslik kasutada tsitaati Briti krimifilmist «Langus», kus keskne tegelane on sarimõrvar. Uurija arutleb seal väga huvitavalt: «Miks kardavad mehed naisi? Sest nad kardavad naiste silmis naeruväärseks jääda. Miks aga kardavad naised mehi? Sest nad kardavad, et mehed tapavad nad ära.» Teades vägivallaohvrite alateadlikest hirmudest ja võttes arvesse sajanditepikkust ajalugu, peitub minu arvates selles arutluses sügav mõte.

Oma töös naiste tugikeskustes kohtun nädalas umbes 20 lähisuhtevägivalla ohvriga. Minu juurde tullakse vabatahtlikult. Väga sageli ei ole tulijal olnud kokkupuudet ei politsei ega sotsiaalsüsteemiga. Eriti vähe on spetsialistidega kontakti otsinud need, kes on jõukamad või jõukate ja edukate meeste kaaslased. Nad ei vaja sotsiaalabi ja keelduvad politseisse minemast, arvates, et ei suuda toimunut tõestada. Tõsisem mure, mis selle taga peitub, on hirm: ma tean, et ta hävitab mu – ta on öelnud, et hävitab mu ära. Ükski statistika ei too välja, kui palju täisealiste ja teismeliste enesetappe on vägivalla taustaga või on oldud pikaaegse vägivalla pealtvaataja. Oma praktikas me paraku selliseid lugusid kohtame.

Miks on raske lahkuda?

Ma töötan inimestega, kes elavad vägivaldses suhtes. Nende elu tegelikkus ei ole enam sama, mis meie oma kõrvaltvaatajana. Nad tõepoolest ei näe väljapääsu või arvavad, et ainus väljapääs on surm. Kui inimene, kellega ollakse oma elu sidunud, on kogu aeg halb, peaks olema kerge tema kõrvalt lahkuda, õpetatakse kõrvalt. Ometi hoiab ohver kinni ilusatest hetkedest – neist hetkedest, mis toidavad lootust paremale elule ja suhtele. Ohvrid tõesti usuvad, et kui nad ise õpivad paremini käituma, siis vägivald väheneb.

Siinkohal on vaja mõista nähtust, mida nimetatakse traumaatiliseks seotuseks. See on Stockholmi sündroom lähisuhetes. Lühidalt võib seda selgitada nii: meil kõigil on alusvajadus armastada ja tunda armastust. Tihti algab vägivaldne lähisuhe väga romantiliselt, pakkudes armastust lausa kuhjaga. Tasapisi hakkavad igapäevasuhtlusse imbuma ohumärgid, mida ohver ei oska tähele panna ega selgelt mõista. Ta tunneb lihtsalt, et on segaduses, mingites sõnelustes erimeelsuste puhul alati süüdi, kuna ta «ei saa asjadest õigesti aru», või et ta «mäletab juhtunut valesti». Pikapeale hakkab ta kahtlema oma terves mõistuses. Samal ajal hakkab vägivallatseja teda isoleerima olulistest koduvälistest kontaktidest. Lõpuks on ta halvemal juhul ainult vägivallatseja mõjuväljas, teadmata, et võiks kelleltki suhteväliselt inimeselt abi paluda. Vägivald suhtes aga suureneb, aeg-ajalt tuleb ette rünnakuid – nii füüsilisi, seksuaalseid kui psühholoogilisi, mis ajaga muutuvad jõhkramaks ja sagedasemaks.

Traumaatiline seotus tähendab seda, et ohver tunneb tugevat kiindumus- ja tänutunnet iga kord, kui vägivaldne partner on tema vastu hea. See on inimese psühholoogiline reaktsioon, mis ei sõltu ohvri iseloomust ega soost.

Kestev vaimne vägivald

Mõnes mõttes võib vägivaldses suhtes elavaid inimesi nimetada kaas- või suhtesõltlasteks. Nad ei keskendu endale või oma vajadustele, vaid vaatavad kogu aeg väljapoole. Mis meeleolus mu partner tuleb? Kuidas ta reageerib? Mida ta täna tahab? Mida homme? Ja nii nad käivad kogu elu kikivarvul. Kui halvasti see ka ei kõla, on sellises olukorras peksa saada palju kergem kui ööpäev läbi pinges olla. Pinge mõjutab nii naist, lapsi kui ka nende lähedasi, kes olukorrast teavad.

Psühhoterror võib olla veel raskemate tagajärgedega ja on alati raskemini tõestatav kui füüsiline vägivald. Kõlab jõhkralt, aga meile on kõige kergemad need juhtumid, kus naine on saanud peksa, on käinud arsti juures, fikseerinud oma vigastused ja rääkinud ausalt, mis juhtus. Psühhotrauma, see pidev pinge, mis iseloomustab psüühilist vägivalda, on tunduvalt hullem kui füüsiline trauma. Vägivallatsejat iseloomustab prognoosimatus. Kunagi ei ole teada, millele, kuidas või kunas ta reageerib. Täna ühtmoodi, homme teistmoodi. Siia alla käib kõik: kontroll, jälitamine, ahistamine, alandamine, solvamine, seksuaalne sund, mis ka ju ei tekita füüsilisi vigastusi. Kõik see käib psühholoogiliselt vägivaldse paarisuhte juurde. Jah, vahepeal on ka selles suhtes ilusaid ja helgeid hetki.

Mida teha?

Inimesi, kes ütlevad, et «ta pole mind kunagi löönud, aga psühhoterror on nii suur, et mul on eluisu otsas», kohtame ka, ja mitte vähe. Tihti on tegemist pikaajalise suhtega, mis tähendab, et sellest väljatulek ja taastumine võib kesta kaua. Seepärast on väga tähtis, et ohvritele oleks kogu aeg tagatud asjatundlik nõustamissüsteem. Kellegi abistamine eelkirjeldatud suhetest väljatulekuks on väga pikaajaline töö, mis nõuab tihti abistajate võrgustiku ühistegevust. Abivajaja on vägivaldses suhtes elades kaotanud kontakti enda ja oma vajadustega. Lähisuhtevägivalla ohvritega tehtav töö on mitmetasandiline. Sellistel juhtudel räägime alati komplekstraumast, mis ei ole ühekordne vägivaldne elusündmus, vaid kestnud kaua ja inimeses on settinud mitu traumaatilist kihti. Kuni vägivald kestab, saame tegeleda ainult olevikuga ja ohvri enesekindluse ülesehitamisega. Samuti ajal, kui kohtuvaidlused kestavad, saame teda toetada. Mõnikord aga kestavad tsiviilkohtuvaidlused aastaid ja on väga kurnavad. Niikaua kui inimene peab oma energiat kulutama kohtuskäikudele, ei saa ma minna varasemate traumade juurde (nt «räägi, mis juhtus siis, kui sa olid viieaastane»). Kui kohtutee, mis on sageli sama traumaatiline, on lõppenud, saame hakata minema vägivaldsesse suhtesse sattumise põhjuste juurde. Tihti, aga mitte alati, on ohvrite päritoluperes esinenud vägivalda. Mõnes mõttes on vägivaldne suhe nendele norm, millega nad on kohanenud. See ei ole elu, mida nad naudivad, aga see on elu, mida nad tunnevad ja millega on õppinud kohanema. Nende oht sattuda vägivaldsesse suhtesse, nagu me teame, on oluliselt suurem kui mittevägivaldses peres kasvanutel.

Suhtest väljumine

Maailmas eri aegadel tehtud uuringud näitavad, et vägivald läheb ohtlikumaks, kui ohver pöördub abi saamiseks kellegi poole – on selleks siis politsei, ohvriabi või sotsiaalabi. Kui ta toob avalikuks selle, mis vaikival kokkuleppel oli eeldatud koduseinte vahele jäävat. Selle, mida on hoitud kiivalt saladuskatte all ja millest keegi ei julge rääkida, kaasa arvatud lapsed.

Nendele, kes on juba politsei või ohvriabi poole pöördunud ja spetsialistidega koostööd teevad, on väga tõsine ülesanne vägivalla tõendamine. Ohver on küsinud terapeudilt: «Kas ma võin oma koju kaamera üles panna, et tõendusmaterjali koguda?» Ma ei tea seda, ma ei ole jurist, aga koduseinte vahel toimuvad äärmiselt jubedad asjad, millest vaid vähesed lõppevad verevalumite ja murtud luudega.

Eestis on lähenemiskeelu määra­misel piirkonniti erinev praktika. Keeldu on võimalik määrata kriminaalkorras, esialgse õiguskaitse korras ja tsiviilkorras. Mõnes piirkonnas määratakse seda sagedamini, mõnes harvemini. Isegi siis, kui lähenemiskeeld on määratud, on kannatanul keeruline tõendada lähenemiskeelu rikkumist.

Klient elab metsade vahel linnast väljas, tal on hobusetallid. Tuleb endine partner, kellele on kohaldatud lähenemiskeeld, ja ähvardab: «Valan su happega üle, tükeldan ära, panen su hobused põlema.» Selleks ajaks, kui naine on helistanud politseisse ja politsei kohale jõuab, on mees juba ammu läinud. See on vaid üks konkreetne näide, analoogseid on sadu, kui mitte tuhandeid. Patrull tuleb välja, sõidab pika maa maha ja ütleb: «Jah, me isegi usume, et ta võis siin käia, aga kus on tõendid?»

Vägivallatsejate puhul peaksime tõsiselt mõtlema jalavõru või elektroonilise jälgimise peale. Loomulikult mitte automaatselt ja mitte alati, aga kriitilisemate juhtumite ja ohu korral peab seda kaaluma. Kuidas muidu aidata tõestada seda, et lähenemiskeelu rikkumine ja vägivallategu on tõesti toime pandud? Sellest on väga-väga vähe kui ütleme: «Jah, see on tõesti raske probleem, aga näete, tõendada me ei saa.»

Lapsed vägivalla pealtnägijana

Vägivalla kaasohvrid on tavaliselt lapsed. Trauma võib lapsel olla suurem siis, kui ei rünnata füüsiliselt teda ennast, vaid kui ta näeb, et see toimub lähedase pereliikmega. Kõik, mis toimub lapse kehaga, ka füüsilise vigastuse puhul, on mingil määral tema kontrolli all, ta hakkab sellega mingil viisil psühholoogiliselt tegelema. Ta näeb haava, tunneb, et ei saa seda olematuks mõelda ja seda tuleb parandama. Kui aga laps näeb, et kallile inimesele tehakse haiget, hakkab temas tekkima liialdatud, vale süütunne. Tekib abitustunne ja väga sageli ka viha ohvri kui nõrgema poole vastu. Ka lapsel on vägivallatsejaga traumaatiline side, ta ju armastab seda inimest, sest lapsed armastavad igal juhul oma vanemaid. Nii võivad nad tihti hakata hoidma vägivallatseja poole.

Majanduslikud põhjused on samuti tugevad. Vägivallatseja leiab alati viisi, kuidas perekonda karistada ja näidata lastele, et ema on tekkinud olukorras süüdi. Kui karistuseks vägivallateo eest on määratud rahatrahv, siis pole meestel tihti raske trahve maksta. Küll aga leiavad nad viisi, kuidas peret saadud karistuse eest omakorda karistada – jätavad ilma oodatud reisist või jõulukingist: «Tänu emmele oleme kõigest heast ilma.» Nii et ema on juhtunus süüdi ja lapsed, kes ei oska veel selle taga näha suurt pilti, hakkavadki süüdistama ema. Tegelikult ei peakski lapsed olema vägivalla analüüsijad – neil olgu lapsepõlv.

Kohtan palju noori täiskasvanuid, kes küsivad endalt: miks mu ema ometi ei lõpetanud seda kooselu, miks ta sundis meid seda taluma? Emad aga on soovinud perele parimat ega ole mõistnud, et seda on võimalik lastele teisiti pakkuda. Nad annavad endast kõik, et hoida pere koos. Eriti teevad seda emad, kes ise pärinevad vägivaldsest perest ja kes ei oskagi teisiti.

Spetsialistide abi

Vägivallaohvritega töötajad peavad teadma vägivalla eripära ja olema valmis tagasilöökideks. Kõrvalisel on väga raske mõista inimest, kes läheb tagasi vägivaldsesse suhtesse või püsib seal. Meie spetsialistidena peame teadma, millega on tegu ja aru saama, et tema reaalsus ei ole meie reaalsus. Ja meie ülesanne on ohver alati vastu võtta, kui ta meie juurde uuesti tuleb. Alustada ja loota, et sel korral on vägivallast väljuja vaim tugevam.

Vägivaldses suhtes olijaid ei tohi kunagi saata paariteraapiasse. See pole mitte ainult vastunäidustatud, vaid on nõrgemale poolele ka ohtlik. Paariteraapias on tegu kahe osalisega, kes võtavad võrdselt vastutuse. Vägivalla puhul ei ole olemas võrdset vastutust. Olukorra äratundmine, milline on lihtsalt halb paarisuhe ja milline vägivaldne, nõuab eriväljaõpet.

Psühhoneuroloogia lasteosakonnas töötavate spetsialistide sõnul on kolmveerandi sealoleku põhjuseks vägivaldsed peresuhted. Seega on see palju levinum ja tõsisem probleem, kui arvud näitavad. Lapsi kui kaasohvreid ei tohi kunagi unustada.

Aga mehed?

Kohe ma ennetan selle väite, et ka naised on vägivaldsed. Jah, on. Kümnel protsendil juhtudest on vägivallatsejaks naine. Mul on erapraksis, kus käivad ka mehed. Mitu neist on hädas naise psühholoogiliselt alandava ja solvava käitumisega. Nad on tunnistanud, et lõpuks ajab see käitumine nad nii vihaseks, et käed tõmbuvad rusikasse ja «varsti ma virutan talle, ausõna!». Erinevus meeste ja naiste vahel tuleb minu kogemuse järgi välja sellest, et (olles töötanud aastaid Naiste Tugitelefonil ja olles töötanud aastaid ka meestega) kunagi pole ma kuulnud meest ütlemas, et «mu veri tardub soontes, kui kuulen oma naise samme trepil» – lause, mida olen sadu kordi kuulnud naistelt. Ehk mitte kellelgi ei ole õigus olla vägivaldne – ei verbaalselt ega füüsiliselt.

Aga kõigil peab olema arusaamine, et kui tegemist on halva suhtega, millest on võimalik väljuda, siis sellisest tulebki väljuda. Igas suhtes peab olema koht partneri ja enda eneseväärikusel. Kui seda pole, ei ole suhe terve.

Miks ma üldse selle jutuks toon, on põhjus, et suurem osa meie klientidest on vägivalda kogenud ka lapsena või eelmistes paarisuhetes. Traumadega töötamine teeb inimese haavatavaks ja tundlikumaks. Sel ajal vajab ta erilist hoolt. Sellepärast ei tõsta me vanu traumasid üles enne, kui kliendi igapäevaelu on stabiilne ja turvaline.

Artikli aluseks on 10.05.2016 riigikogu õiguskomisjonis tehtud ettekanne.

Kait Sinisalu on MTÜ Naiste Tugi-ja Teabekeskus psühhoterapeut, naistevastase vägivalla teema eestvedaja ja perevägivalla teema-alane koolitaja.