Anu Laas: vägivaldsed mehed kui miljonikulu ühiskonnale

Vägivald. Foto: Corbis/Scanpix

Vägivalla ennetusele ja tõkestamisele tuleb leida rahalisi vahendeid, sest vägivaldne mees on ühiskonnale ränk püsikulu, kirjutab Sirbis Anu Laas.

Hea on rääkida, kui kulukas artikkel on naispensionär, kes elab kauem kui mees, koormab arste ja raviasutusi, ei jaksa oma väikse pensioniga kõiki kulusid katta. Keegi ei küsi, miks tema pension nii väike on. Kui räägitakse naistest, kerkib kohe küsimus, kus on mehed ja hakkab kerima niisugune «vaesed mehed» retoorika.

Ja kui juttu on naiste suurema esindatuse vajadusest, siis kuuleb vastuväiteid, et ei ole võimekaid naisi, naised ei taha võtta otsustamisel vastutust. Naistel on lapsed ja hoolitsuskohustus. Miks ei arutata, mis kohustused on meestel pere ees?

Ilmselgelt ei taha tuhanded mehed pärast lahkuminekut võtta vastutust laste ülalpidamiskohustuse täitmise eest, sageli ei taha mehed vastutust võtta ka vägivallajuhtumis. Ikka tegi naine midagi valesti – naine näris, noris, istus või astus valesti. See ajab ju mehe vihale. Naisepeksja tunnistab intervjuus sotsioloogile, et saab ise ka aru, et «tegelikult vägivalda ei õigusta mitte miski; naine teab, et mind ei maksa närvi ajada, aga ta ikkagi nagu provotseeris». Sageli ei võta vägivallatsejad vastutust ka kohtus, kus sageli rõhutavad kannatanupoolset provotseerimist. Eelarvamused naiste kiuslikkusest ja peksasaamise paratamatusest on visad kaduma. Eurobaromeetri 2016. aasta uuring näitas, et 57 protsenti Läti ja 38 protsenti Eesti elanikest peab tõepäraseks, et naised ise provotseerivad endavastast vägivalda.

13. juunil 2017 toimus riigikogus naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsiooni (İstanbuli konventsiooni) ratifitseerimise seaduse eelnõu esimene lugemine. Tekkis küsimus, kui palju oli 2016. aastal perevägivallajuhtumite korral meesohvreid. Seletuskirjast leiti vastus, et 16 protsenti oli meeskannatanuid. Justiitsminister lohutas riigikogu liikmeid, et «kõik karistusõiguslikud tõkendid meie riigis on sooneutraalsed». Vahemärkusena tuleb ütelda, et perevägivalla all kannatanute arvu ja kannatanu ning vägivallatseja omavahelise suhte kohta ei ole täpseid andmeid, on hinnangulised andmed. Parem vägivallajuhtumite dokumenteerimine ja andmekogumine statistika eesmärgil on tähtis riigi ees seisev ülesanne.

Igapäevane naistevastane vägivald

Riigikogu liige Henn Põlluaas (Konservatiivne Rahvaerakond) on väljendanud muret, et İstanbuli konventsioon kuulutab ka traditsioonilised soorollid, kombed ja tavad naistevastaseks vägivallaks.[1] Me ei saavat enam ise otsustada, mis on või ei ole meie haridusasutuste õppeprogrammides. Põlluaas manab ette hirmutava olukorra, mis võib juhtuda, kui traditsiooniline ja normaalne maailm pea peale pööratakse.

Milline on see meie normaalne maailm? Kohtuotsustest ei jää muljet, et elame oma traditsioonilises ja normaalses maailmas. Kusjuures avalikult on kättesaadavad vaid leebemad juhtumid, liigselt traumeerivad kaasused jäävad asutusesiseseks kasutamiseks. Vaatame, missugune normaalsus vaatab vastu kehalise väärkohtlemise juhtumitest. Teeme vaid pool rehkendust ning jätame kõrvale seksuaalse väärkohtlemise. Kohtunikud lahendavad kehalise väärkohtlemise kaasusi iga päev, sest neid juhtumeid on nii palju. Ja võib arvata, et vaid väike osa vägivallajuhtumitest jõuab kohtusse.

• 43-aastane mees peksis endist elukaaslast, raputas teda ja lõi korduvalt naist lahtise käega näkku. Naisel tekkisid otsmikule hematoom ja marrastused, ka parema silma all oli marrastus. Kohus mõistis vägivallatsejale tingimisi seitsmekuulise vangistuse kolmeaastase katseajaga.

• 38-aastane mees, kes on varem toime pannud kehalise väärkohtlemise, haaras tekkinud tüli käigus ja kehalise väärkohtlemise eesmärgil kuuendat kuud rasedat kannatanut kaelast ja kägistas ning lõi seejärel naist jalaga selja piirkonda, tekitades kannatanutele füüsilist valu. Naisepeksjale määrati tingimisi kaheksakuuline vangistus pooleteiseaastase katseajaga ja ta allutati käitumiskontrollile.

• 53-aastane mees väänas oma endise elukaaslase käsi, lõi teda rusikaga kolm korda näo piirkonda, kaks korda vasakule poole selja piirkonda ning kui kannatanu püsti tõusis, siis ühe korra rusikaga rindkere piirkonda. Kohus määras selle peksmise eest karistuseks kuuekuulise vangistuse. Vaid paar kuud tagasi oli mees naise peksmise eest süüdi mõistetud ning talle oli määratud tingimisi karistus. Niisiis sai mees kokku pooleteise aasta pikkuse vangistuse, mis asendati üldkasuliku töö kohustusega 536 tunni ulatuses. Ühele vangistuspäevale vastab üks tund üldkasulikku tööd. Peale selle peab ta hoiduma alkoholi tarvitamisest ja osalema sotsiaalprogrammis.

• Varasemalt vägivallatsenud mees lõi konflikti käigus oma abikaasat korduvalt peopesadega vastu pead ja näo piirkonda, millega tekitas talle füüsilist valu, ning talle mõisteti kuus kuud tingimisi aastase katseajaga, kriminaalhooldaja kontroll ja osalemine sotsiaalpro­grammis.

• Varem karistamata 21-aastane noormees ähvardas elukaaslast, tarvitas tema kallal korduvalt füüsilist vägivalda ja vägistas ta. Kohus luges kergemad karistused kaetuks raskema karistusega ning mõistis noormehele tingimisi (katseaeg 18 kuud) üheaastase vangistuse.

• Kannatanu surmaga lõppes juhtum, kus mees jätkas peksmist käte ja jalgadega pea, keha ja jäsemete piirkonda, sh hüpates jalgadega naise kehal. Peksmisega põhjustas ta naisele hulgaliselt vigastusi, muu hulgas mitu roidemurdu, kopsupõrutuse, alaägeda vasakpoolse kõvakelmealuse verevalumi. [—] Vägivald kannatanu suhtes oli küll ulatuslik, kuid seda ei peetud sedavõrd tugevaks, et see oleks näidanud tapmistahtlust. Viimase vastu räägib ka see, et kannatanu oli pärast peksmist teadvusel. Olgu öeldud, et lõpuks tunnistati antud juhtum siiski raske tervisekahjustuse tekitamiseks, mis lõppes kannatanu surmaga ja mees mõisteti kaheksaks aastaks vangi. 

Kergemate ja esmakordsete naisepeksu­juhtumite puhul võib kriminaalasja menetluse lõpetada, kui süü ei ole suur ning kriminaalasjas puudub avalik menetlushuvi. Oportuniteediprintsiip muudab riigi sanktsioonisüsteemi paindlikumaks – kriminaalkorras süüdimõistmise asemel määratakse kahtlustatavale kohustus teha üldkasulikku tööd või maksta riigile teatud kindel summa ning hüvitada menetluskulud.

See on meie traditsiooniline ja normaalne maailm mõne rahvaesindaja meelest.

Kuriteod surutakse õiguskeelde

Eestis, nagu ka paljudes teistes riikides, on nii, et kui ei ole vastavat seadusepügalat, ei ole juristide meelest nähtust olemas või on see vähetähtis sotsiaalne ilming. Õiguskaitseorganid räägivad vägivallajuhtumitest õigustekste aluseks võttes. Just seetõttu on karistusseadustikus esitatud kuritegude koosseisu sõnastus ülioluline. İstanbuli konventsiooni eesmärk on kaitsta naisi füüsilise, seksuaalse, psühholoogilise ja majandusliku vägivalla eest, ennetada, karistada naistevastast ja perevägivalda ning see kaotada.

Karistusseadustikus on suuremat tähelepanu pööratud füüsilistele vägivallajuhtumitele, psüühilist vägivalda ilma füüsilise ründeta on kohtutes vähe käsitletud. Väga olulisi vaimse vägivalla juhtumeid, nagu ignoreerimine, alandamine, isoleerimine, on keeruline kohtusse tuua, sest on raske leida sobivat paragrahvi ja tõendeid, kuigi psühhoterapeudid ütlevad, et traumat ei saa teeselda. Võib-olla kasutatakse meie kohtutes liiga vähesel määral eksperdi arvamust? Karistusseadustiku ähvardamise paragrahv eeldab tõendamist, et tapmise, tervisekahjustuse tekitamise või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamise ähvardus võidakse täide viia. Seetõttu kasutatakse seda paragrahvi sageli koos kehalise väärkohtlemise juhtumiga, sest siis on olemas tõend, et oligi alust karta ähvarduse täideviimist.

Tulevikus saab õiguskaitset ahistava jälitamise ja kehalise seksuaalse ahistamise korral. Karistusseadustiku muudatuste uues sõnastuses sisustatakse ahistava jälitamise mõiste kui teise isikuga korduva või järjepideva kontakti otsimine, tema jälgimine või muul viisil teise isiku tahte vastaselt tema eraellu sekkumine, kui selle eesmärk või tagajärg on teist isikut hirmutada või alandada või muul viisil oluliselt häirida. Kehalist seksuaalset ahistamist nähakse meil väärteona, kus menetluse mõistes ei ole kannatanut, vaid on tunnistaja ja seda väärtegu hakkab menetlema politsei. Kahjuks ei tunnista meie seadus veel verbaalset ja mitteverbaalset seksuaalset ahistamist, loodetakse, et ahistava jälitamise säte aitab seda puudujääki korvata.

Kelle õigusi me kaitseme?

Igor Gräzin (Reformierakond) on tsiteerinud riigikogus naiste suurema esindatuse taotluse arutelus põhiseadust.[2] Miks ei võtnud ta sõna naistevastase vägivalla tõkestamise puhul? Vägivallata elu on inimese põhiõigus, mitte privileeg. Me ju tegelikult teame, et ohvrid ei ole süüdi, et ohvreid ei tohi panna tundma, et nad on toimepandud vägivallas süüdi. Sest vägivallale ei ole õigustust, vägivald tuleb lõpetada ja vägivallatsejad vastutusele võtta. Lapse, naise, mehe löömine ei ole aktsepteeritav. Peksja vajadused ei peaks olema kriminaalmenetluses erilise hoole all. Ohvridirektiivi[3] nõuete kohaselt peab kriminaalmenetluse käigus senisest hoopis rohkem tuge, abi ja õiguste kaitset pakkuma ohvrile. Kuriteoohvrid peavad saama õiguskaitseorganitelt lihtsaid ja arusaadavaid selgitusi ning vajalikku kaitset, et nad võiksid soovi korral aktiivselt osaleda kriminaalmenetluses.

Keegi peksis oma naist kaua, jõhkralt ja süsteemselt ning seda isegi ajal, kui naine ootas nende ühist last, kuid nüüdseks on oma käitumist parandanud. Kas tõesti? Kas usute? Mida saaks teha naise kaitseks ja mehe käitumismustri muutmiseks? Kohus ei ole sotsiaaleluruumide jaotaja. Kohus võib määrata lähenemiskeelu, aga kui on kooselu ja uut eluaset ei ole, kes peab siis otsima uue eluaseme? Kes peaks siin vahemeheks olema? Eestis on juhtum, kus elektroonilise järelevalvega mees oli valvatav samal elamispinnal oma naisega, kelle kallal oli vägivalda tarvitanud.

Vägivaldne mees võib ühe suhte lõpetada, kuid ta loob ju uue suhte, leiab uue ohvri. Kui tõhusad on meil sotsiaalprogrammid ja kuidas aitab vägivallatseja meeleparandusele kaasa ühiskondlikult kasulik töö pargis lehti riisudes või lund rookides?

President Kersti Kaljulaid juhtis iseseisvuspäeva aktuse kõnes tähelepanu perevägivallale, sellele et paljudel ei ole oma kodus turvaline olla. Möödavaatamiskultuur delegeerib tõsised sotsiaalsed probleemid eri institutsioonidele. Igaüks saab vähendada vägivalda märkamise ja hoolimisega, märkamiskultuuri panustamisega. Vägivalla ennetusele ja tõkestamisele tuleb leida rahalisi vahendeid, sest vägivaldne mees on ühiskonnale ränk püsikulu. Ja ma ei pea siin silmas vaid nende kuritegude ennetamisest, millest räägib karistusõigus, sest vägivald on Eestis palju levinum nähtus, kui tahaksime uskuda.

Anu Laas on ajaloolane ja sotsioloog, soolise võrdõiguslikkuse ekspert ja koostööpartner mitmetele kodumaistele ja rahvusvahelistele organisatsioonidele.

[1] XIII Riigikogu stenogramm. V istungjärk, teisipäev, 13. VI 2017. Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu (475 SE) esimene lugemine.

[2] XIII Riigikogu stenogramm. V istungjärk, teisipäev, 13. VI 2017. Euroopa Parlamendi valimise seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja Riigikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu (424 SE) esimene lugemine.

[3] Ohvridirektiiv – Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2012/29/EL, 25. X 2012 , millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK. Kõik liikmesriigid, kaasa arvatud Eesti peavad komisjonile edastama hiljemalt 16. novembriks 2017 ja seejärel iga kolme aasta järel kättesaadavad andmed, mis näitavad, kuidas ja millises ulatuses on ohvrid kasutanud oma käesolevas direktiivis sätestatud õigusi.