Tingel-tangel-tungel, kära täis on džungel…

Foto: Andrus Peegel

Just nende sõnadega võiks kirjeldada viimase kuu jooksul Paldiski maantee ääres kasvanud hõberemmelga all ja ümber toimunut.

Inimesed, kellel polnud midagi teha, leidsid endale seal tegevust. Need, kes vajasid tähelepanu, said oma vajaduse rahuldatud. Poliitikud said ennast taas pildile seatud. Paljud leidsid uusi sõpru ja ühise vaenlase – viimase isik jäi küll pisut hämaraks.

Kõige rohkem puu taustal poseerinud poliitik Rainer Vakra rõhutas, et puu ümber toimunu oli eelkõige õppetund tulevikuks.

Aga mis õppetunni remmelgas siis andis? Sots Vakra ütleks, et Õismäe inimestele tuleb nende koduümbruses kavandatavat tutvustada õhtusel ajal Haaberstis, aga mitte keset tööpäeva Põhja-Tallinnas. Ta peab silmas Kultuurikatlas toimunud Haabersti liiklussõlme projekti avalikku tutvustamist.

Tõepoolest, saal oli sel üritusel rahvast täis, kuid küsijad olid seal näiteks Tabasalu pool elavad inimesed, kes tundsid huvi, kas ühistranspordiga linna pääsemise võimalused paranevad. Ei meenu, et ükski Paldiski maantee elanik oleks tookord mingeid küsimusi või ettepanekuid esitanud.

Pealegi on Haabersti liiklussõlme ehitusest mitu korda kirjutanud nii Postimees kui ka teised ajalehed. Lisaks veel linnavalitsuse väljaanded Pealinn ja Stolitsa, mille jaoks Õismäe korrusmajade juures on eraldi prügikastid, et saaks need kohe ilma lugemata ära visata. Ärgu öeldagu, et pole kedagi teavitatud.

Ja ega hõberemmelga eest ei võidelnud kohalikud elanikud. Puukaitsjad olid pärit esiteks mujalt Tallinnast, teiseks mujalt Eestist ja kolmandaks mujalt Euroopast. Enesekindlust ja -usku, mis korvas teadmiste puudumise, oli kaitsjatel aga mitme eest.

Esiteks, jutt sellest, et remmelgas on 334-aastane. Teiseks, eesti keelt mittevaldava puukaitsja omapärased tõlgendused siinsetest seadustest ja sellest, kuidas ametivõimud neid rikuvad. Ilmselt ei kõlanud entusiastliku norralase jutt ka teiste puukaitsjate jaoks eriti veenvalt, aga selle vahetpidamatu kordamine jättis neisse oma jälje.

Kolmas õppetund võiks olla see, et kunagise vene miilitsa nipid tänapäeva Eestis enam ei tööta. Nõukogude ajal näiteks viidi võimudele tülikas kodanik suguhaiguste haigla Pääskülas asunud kinnisesse osakonda, kus kontrolliti tema võimalikku nakatumist nii kaua, kuni miilitsad leidsid paragrahvi, millega tülitekitaja pikemaks ajaks puuri pista.

Tänapäeval ei saa tülikaid kodanikke niisama lihtsalt kongi pista, küll aga saab neile kaela saata politsei, mupo, tuletõrje ja isegi lastekaitse. Aga just nende ametite esindajad külastasid mitu korda puukaitsjaid.

Neljandaks said paljud inimesed kinnitust väitele, et poliitikuid ei saa usaldada. Ainsa erandi võib vist teha keskerakondlasest riigikogu liikmele Peeter Ernitsale, kelle mure ja nördimus remmelga pärast paistsid tõesti siirad olevat. Tema püüdis puu päästmiseks kasutada isegi vanamoodsat telefoniõigust, helistades nii peaminister Jüri Ratasele kui ka linnapea kohusetäitjale Taavi Aasale. Aga õnneks või kahjuks telefoniõigus tänapäeval enam ei toimi.

Viiendaks, rääkigu mässajad, mida tahavad, aga mingist politseiriigist pole Eestis juttugi. Politsei kontrollis asjaolusid mitu nädalat, enne kui aktivistide vastu tegevusse asus. See, et need, kes korrakaitsjatega ülbitsevad, leiavad ennast varem või hiljem politseiautost, käed raudus, ei peaks kellelegi üllatusena tulema.

Ning last but not least: kõik puuraiujad vaadaku edaspidi ette, isegi kui neil on raieload olemas. Sest kaotusest hoolimata puukaitsjate silmad säravad ja nende vaim on valmis järgmise puu eest võitlusse sööstma.