Rein Veidemann: vabaduses kaotsi läinud

Rein Veidemann Foto: Mihkel Maripuu

Aiman juba ette, et seegi kirjutis kaob jälge jätmata meie igapäeva tuimaks taustaks kujunenud info- ja meelelahutusvoogudesse, millesse suudavad keerise tekitada vaid massimõrvad, maavärinad, tsunamid ja tuumakatastroofid.

Kas pole iseloomulik, et teleekraanile ilmub siis märge breaking news, uudiskatke, et siis jätkuda endises rütmis. Nõnda hajuvad ka seisukohavõtud, analüüsid ja manitsused, olgu nad kantud hirmust, südamevalust, lootusest või tahtmisest selgitada seda, et võib-olla just selle tõttu, et loeme kõike peatumata, möödaminnes, üksnes teatavaks võttes, oleme sulgemas end oravarattasse, mis veab meid vääramatult kuristiku poole. Ei mingit õpetusevõttu, moraalset järeldust, meelemuutust.

Aga püüan kirjutada siiski. Püüan kirjutada põhilisest – vabadusest. Ma piirdun Eestiga, sest üleilmses mõõtkavas on vabadus kui seisund diskrediteerinud ennast minu silmis juba mõnda aega tagasi. Eriti kui juttu tuleb vabast turust või majanduslikust vabadusest, mis õige tihti taandub primitiivseks olelusvõitluseks või ressursside hierarhiliseks ümberjagamiseks.

Järgmisel aastal täitub nelikümmend aastat Rooma klubi raportist «Kasvu piirid». Juba 1960. aastatel sai selgeks, et kapitalismi ja meid kõiki võib päästa üksnes majanduse nullkasv. Kus see nüüd on, kui iga päev õhutatakse meid kasvavale tarbimisele, sest siis kasvab majandus, mis kasvatab tarbimist? Jne. Jne.

Ent Eestist, Eesti vabadusest. 1988. aasta sügisel maailmas vastu kajanud Rahvarinde kongressi manifesti – mille luges lihasse ja luusse lõikavalt ette Mikk Mikiver – lõpuread kõlavad nii: «Me pöördume kõigi hea tahte inimeste poole: mõistke meie püüdlusi ning aidake kaasa sellele, et saaksime tõestada oma eesmärkide üllust, kavatsuste ausameelsust, tegude tasakaalukust. Me ei taha vähem ega rohkem, ei midagi iseenesest mõistetavamat kui olla vaba rahvas vabal maal.»

Mul oli au olla selle teksti esmasõnastajaks, nagu mul oli ka õnn kirjutada aasta hiljem Balti ketis kümnete tuhandete eestlastega koos loetud palve, mille salme kroonis otsekui kirikukella kumin sõna «vabadus».

Mul oli põhjust arvata, et seda vabadust, mida me nii väga igatsesime ja – tunnistagem – mis meile ajaloo kingitusena, võib-olla ka uue krediidina anti, kasutatakse väärtusskaalal, mida iseloomustavad just needsamad sõnad «üllus», «ausameelsus», «tasakaalukus». Sest siis ei olnud need pelgad retoorilised konstruktsioonid, milleks nüüdses poliitilises ja eriti valimisvõitluses on moondunud lubadused ja kokkulepped. Võim oli siis veel allutatud vaimule.

Põhjust käsitada vabadust kohustusena (mäletame ju seisuse kohustusest noblesse oblige tuletatud Noor-Eesti hüüdlauset «Noorus kohustab!»), mis põhimõtteliselt tähendab väliste piiride ja survete järelekaalutud ülekandmist iseendasse, andis mulle eesti kultuuriloo uurimises kujunenud arusaam, et vastupidi lausa vandenõulaslikult kuulutatud tõele eestlastest kui siitkandi suurimatest individualistidest on sügavuses tegemist siiski kollektivistliku rahvaga. Või vähemalt on individualism tasakaalus etnilise koguduseteadvusega, millele 19. sajandi lõpukümnendeil loodi eesti rahvus ja seejärel ka riik.

Eesti iseseisvuse taastamine sai teoks tänu sellele, et omaalgatuslike koosluste võrgustik seltside ja ühingute näol ehk siis kodanikuühiskond oli olemas ka Nõukogude aja lõpukümnenditel. Nemad (huviklubid, emakeele-, loodus- ja muinsuskaitseselts, loomeliidud) olid eesti identiteedi varjendid, neist lähtus poliitilise võimu survestamine.

See koostöövaim levis riigi institutsioonidessegi. 1980. aastate rahvaliikumised oleksid ilma olnud mobiilsusest, kui oma ressurssidega transpordi, ruumide, side- ja muude vahendite näol poleks neid toetanud sovhoosid, kolhoosid, paljud riigiettevõtted. Ees terendav vabadus kohustas!

Aga kui see käes oli, kui Eestis hakkas kehtima oma võim, siis unustati või koguni põlati ära kogukondlik koostöö. Äkki oli kogu tarkus koondunud Toompeale, parteikontoritesse ja valitsusse. Tegelikult aga kapitali esimeseks akumulatsiooniks vajaliku laissez-faire-keskkonna tagamisest huvitatud seltskondadesse. Nii võitsime tagasi küll oma riigi, aga kaotasime ühiskonna.

Taastatud Eesti Vabariigi uus poliitikute põlvkond võttis üle sellesama jäigalt dualistliku, Jumala ja Kuradi, õige ja vale vahelisele igavesele võitlusele rajatud maailmakäsitluse, mida oli pool sajandit «istutatud» nende eelkäijatesse. «Meie kultuuri lapselikkus koos lähimineviku traumadega ja turvatunde puudumisega on sünnitanud selle sõjaka sallimatuse vaimu, mis viimastel aastatel Eesti poliitikas on nii määrav olnud,» kirjutas Jaan Kaplinski 1993. aastal Vikerkaares.

Need, kes on saanud jälgida viimastel aastatel debatte riigikogus, koalitsiooni ülbeid «teerulle» ja opositsiooni allajäämistest sündinud kibestunud õelutsemisi, peavad möönma, et möödunud kümme või viisteist aastat pole midagi muutnud vastandumistele rajatud eesti poliitilises kultuuris.
Just äsja sattusin Eesti TV «Foorumi» saates kuulama-vaatama viimased valimised võitnud koalitsiooni ühe juhtisiku propagandistlikku «loengut» stuudios viibinud opositsiooni esindajaile.

Mõtlesin, kus ma olen temasarnast varem kohanud. Aga et olin kohanud, selles olin kindel. Muidugi, see oli 1985. aastal Moskvas komsomoli keskkomitees, kui mind  Vikerkaare toimetajaks kinnitamisel instrueeris noor läikiva karvaga lipsustatud kõrge funktsionäär. Temagi tsiteeris peast partei programmi ja kinnitas, et rahva «au, mõistuse ja südametunnistusena» teab partei, mis on rahvale hea ja mis on halb, ning ajakirjanduse ülesanne on teda selles pühas ürituses toetada.

Ma ei ironiseeri praeguste noorte valitsejate üle. Ma lihtsalt kordan seda, mida NO99 «Ühtse Eesti suurkoguga» absurdini võimendas ning mida oleme näinud «Riigimeeste» sarjas: demokraatia iseenesest ei loo uut poliitilist kultuuri.

Kui ühiskonna põhiväärtused, sh vabaduse mitmed vormid, on paigast ära, omakasuliselt tõlgendatud või on neil üksnes retooriline väärtus põhiseaduse ja presidendi kõnede näol, siis võime küll supelda ainelises külluses, nautida riigi turvalisust, aga me ei loo ennast eesti ühiskonnana. Me läheme kaotsi omaenda vabaduses.

Ma ei hakka siin loetlema kõike seda, millest Eesti on juba loobunud või mida ta on ära andnud, nii et küsimus Eestist kui suveräänsest riigist on igati omal kohal. Ma tahaksin rõhutada üksnes seda, mida me r a h v a n a oleme kaotanud või kaotamas – ja just nimelt seetõttu, et me vabaduses üksnes võimalusi ja õigusi oleme näinud. Kui noor räppar Chalice kirjutas ja laulis 2006. aastal oma võrratu poeemi «Minu inimesed», siis võib-olla oli ta esimene, kes kuulutas, et rahvas ei ole midagi abstraktset ja ammugi pole see tööjõuressurss, vaid et see on varandus. Inimvara, milles igal kooslusel, alates vastsündinutest ja lõpetades elu loojakule jõudnud eakate inimestega, alates neist, kes siia ajalookeerdude tõttu on sattunud, ja lõpetades nendega, keda riik ise on vastu võtnud – kõigil neil on oma roll ja tähendus Eesti kestmises Eestina.

Siit järeldub, et igaüks, kes Eestist lahkub – nüüdseks on neid juba sada tuhat – ja kelle naasmises meil pole kindlust või keda me Eestis ei suuda enam hoida, võib osutuda korvamatuks kaotuseks. See võib olla küll meie vaba valiku tulemus, kuid valik, mis käivitab pöördumatuse.

Kümne aasta eest püüti Eestis algatada ühiskondlikku lepet, selleks et kooskõlla viia meie endi sisemised võimalused väliste ahvatluste ja tingimustega. See oli mõeldud vahepeal kaotsi läinud ühishuvile uue vormi leidmisena. See oligi mõeldud vabaduse kui kohustuse manifestina.

Aga tookord võitis juhtiverakondade egoism ja meedia mõistmatus. Minu jaoks on selge, et kui Eestis ei toimu väärtusteadvuses murrangut vabal tahtel ja erihuvisid ühendaval kokkuleppel, millele «häälestatakse» seejärel kõik süsteemid, siis seistakse ükskord selle vajaduse ees ometi.

Sest Eesti riigi ja ühiskonna praegune elukorraldus ja valitsev mentaliteet, olgu see toonud paljudele meist rikkust ja heaolu, töötab vastu eesti kultuurilisele geenile – kogukondlikkusele, mis on hoidnud meid elavana läbi sajandite. Nii paradoksaalselt kui see ka kõlab: vabaduse hinnaks võib olla ka vabaduse minetamine.