Ahto Lobjakas: jumala (tanki)sõjatander

Ahto Lobjakas Foto: Mihkel Maripuu

Aasta pärast lennuõnnetust Smolenski lähedal, mis nõudis toonase Poola presidendi Jaroslaw Kaczyński elu koos 95 kaasreisijaga, paljud neist sama ühiskonna absoluutse ladviku liikmed, võib taas nentida, et kindel on vaid üks: elu läheb edasi, saagu mis saab. Kunagi pole nii, et midagi poleks, ükskõik kui võimatuna see tundunuks Poolas 11. aprillil 2010.

Poola on endiselt seal, kus ta oli varem. Tema võimalikud valikud on samad ning Kaczyński ja paljude tema kaasvõitlejate eemaldamine võrrandist ei tähenda, et nende vaadete kohal laiutaks nüüd must auk.

Kuigi viimased 20 aastat on ajaloolises plaanis olnud Varssavi jaoks hingetõmbeaeg, ei usu keegi tõsimeeli, et ajalugu peatunuks 2005. või 2010. aastal. Poola on endiselt surutud kahe Euroopa suurjõu vahele, mis erinevates kombinatsioonides ja koalitsioonides on korduvalt hoolitsenud tema maakaardilt eemaldamise eest.

Kui Poola on oma seisundist neurootiliselt teadlikum kui ükskõik milline teine Vahe-Euroopa (saksa termin) riik, siis tuleneb see suuresti sellest, et ta on läbi ajaloo olnud selle täisverelise subjekti staatusele Tantalose kombel lähemal kui ükski teine neist.

President Kaczyński hukkumine on veidi tõstnud survet Saksamaa suunalt (kuhu ta 2006 keeldus minemast «Weimari kolmnurga» tippkohtumisele Saksamaa ja Prantsusmaa juhtidega pärast seda, kui üks sealne leht teda huumoriküljel «kartuliks» ja «lurjuseks» oli nimetanud). Aga söed hõõguvad tule all edasi ning peaminister Donald Tuskki on Berliinilt nõudnud Poolast Teise maailmasõja järel välja aetud miljonite sakslaste küsimuses «neutraalsust».

Veel lähemal on söed õhule ida suunal. Venemaa on pärast katastroofi küll teinud mitu lepitusžesti – tähtsaim neist 26. novembril 2010 riigiduuma poolt vastu võetud deklaratsioon, millega mõisteti hukka Katõni mõrvad –, aga kestvast leppimisest on asi kaugel. Smolenski õnnetuse enda uurimisprotsess on tekitanud uusi konflikte.

Jaanuaris ähvardas Tusk Venemaad rahvusvahelise kohtuprotsessiga, kuna Venemaa-poolne raport ei arvestanud piisavalt Varssavi seisukohtadega. Tähelepanuväärne on, et Poola ametnikud kirjeldasid probleemi peaosas auküsimusena – Venemaa-poolseid järeldusi kahtluse alla ei seatud, paksu verd tekitas Moskva väidetav soovimatus kohelda Poolat kui võrdset partnerit.

Kaczyński surm ei ole muutnud Poola peamist hetke geostrateegilist prioriteeti – saada oma territooriumile niipalju USA sõjaväelasi ja -tehnikat kui vähegi võimalik. Nagu Poola pressingu puhul NATO kaitseplaanide saamiseks, on jätkuvalt peamiseks mureks Venemaa.

Varssavi ei tee erilisi pingutusi selle asjaolu varjamiseks. Ühel hiljutisel kõrgetasemelisel julgeolekukonverentsil ütles üks juhtiv Poola julgeolekupoliitikaga tegeleja, et vettpidav NATO kollektiivkaitseklausli rakendusmehhanism on «võti paremate suhete loomiseks Venemaaga».

Selles mõttes ei muutnud Smolenski katastroof midagi – seda hoolimata Venemaaga paremaid suhteid otsiva julgeolekugarandi enda jätkuvast ebamugavustundest. Viimast illustreerivad hästi Wikileaksi poolt eelmise aasta lõpul lekitatud USA diplomaatilised memod, kus Poola välisministrit Radoslaw Sikorskit teravalt kritiseeritakse Washingtonis novembris 2009 peetud kõne eest, milles ta seadis küsimärgi alla NATO harta artikkel 5 tõsiseltvõetavuse.

Sikorski märkis, et külma sõja päevil ei hoidnud Punaarmeed Lääne-Euroopast eemal mitte «ebamäärased» garantiid, vaid 300 000 USA sõdurit Saksamaa Liitvabariigis. 2009. aasta sügisel, mil 900 Vene tanki pidas õppust «Zapad» 250 km kaugusel Varssavist, oli USA-l Poolas kuus sõjaväelast, osutas Sikorski talle omase sarkasmiga. Poola välisministrile meeldib korrata NATO sõjaliste planeerijate seas ringlevat nalja, mille kohaselt jumal lõi lauskmaise Poola tankisõja pidamiseks.

Märkimist väärib siinkohal asjaolu, et Saksamaad ei nähta Poolas mitte strateegilise sügavusena Venemaa vastu, vaid väheusaldusväärse muutujana võrrandis, mille ainsaks konstandiks on Ameerika Ühendriigid.

Poola visa soov, võiks öelda tema ajaloo Püha Graal, on võidelda endale välja koht suurte laua ääres, mida keegi enam kunagi ära ei saaks võtta. Suur osa suur olemisest on enda suureks uskumine, ja nii tahab Varssavi juulis algava Euroopa Liidu eesistumisperioodi jooksul kokku kutsuda «Weimari kolmnurga» tippkohtumise Venemaa osalusel.

Teistele millegi sisendamine on üks asi, nende maailma muutmine aga hoopis midagi muud. Läänepoolse Euroopa jaoks jääb Poola – nagu Eestigi – servapealseks osaks Euroopa «lapitekist», mille olemasolu fakt on iseenesest tervitatav, aga milleta tekk jääks ikkagi tekiks. Koos ülejäänud Vahe-Euroopaga jääb ta Lääne-Euroopa jaoks abstraktsete jõudude tallermaaks, aineseks ajaloo jaoks, mida ta ise ei tõuka.

Poolaga lähedalt seotud briti ajaloolane Norman Davies on oma kolleegide Euroopa-ajalugude valikulist pimedust Ida-Euroopa osas võrrelnud katsetega kirjutada anatoomiaõpikut «olendist, kel on üks ajukäär, üks silm, üks käsi, üks kops ja üks jalg».

Daviese kaasaelamisest tunduvalt esinduslikumaks jääb siiski Tonü Judti kiretu märkus oma isa kohta ühes mullu mais The New York Review of Booksis ilmunud lühiessees: «Täna ütleksime, et tema vanemad olid sündinud kohas, millest polnud veel saanud Poolat ja Leedut.»

See on ühtlasi koht, mis paljude jaoks Lääne-Euroopas seostub Teise maailmasõja aegsete barbaarsuste ning euroopaliku subjektsuse puudumisega. Kumbki riik, märgib Judt, poleks tema juutidest vanavanemaid pidanud «neile aja raiskamise, veel vähem kodakondsuse andmise väärilisiks».

Otsides paralleele Eestiga, jääb Poola kogemus Euroopa aegajatise peaaegu-suurriigina meile üdini võõraks ja samas on Venemaa naabrina (Valgevenet ei saa kahjuks arvestada) sügavalt tuttav. Kahe ilmasõja vahel otsisime viimasele asjaolule sarnaseid lahendusi, tänaseks on teed ja strateegiad lahku läinud.

Poola sõjalised kinnisideed on meie jaoks muutumas anakronismiks, USA baaside asemel otsime pääsu abstraktsematest integratsioonimudelitest, praegu esmajoones eurolt. Kas sellest piisab, et end Münchhauseni kombel päris-Euroopasse tõsta – seda võrdselt oluliselt nii eurooplaste enda kui Venemaa meeltes –, on vara öelda.

Kui Eestil on midagi Poolalt õppida, siis on selleks võimalus (ja võimatus) end lahti harutada Venemaa ajaloo lapitekist. Duuma avaldus näitab, et ajaloo destaliniseerimine on mõeldav. Piir tundub jooksvat suhtumises Teise maailmasõtta, kus Poolal on eelis, sest see oli tema jaoks sõda Saksamaaga.

Autor on Eesti Välispoliitika Instituudi ­analüütik