Andrzej Szeptycki: Smolenski ja Katõni vahel

Foto: AP/Scanpix

Aasta pärast Poola presidendi lennuki allakukkumist valitseb Venemaa-Poola suhetes ühest küljest justkui suurem teineteisemõistmine, ent paljud olulised asjad on ikkagi vastuseta, kirjutab Poola politoloog Andrzej Szeptycki.

Täpselt aasta tagasi, 10. aprillil 2010 kukkus Smolenski lähedal alla Poola presidendi lennuk. Katastroofis hukkusid kõik 96 reisijat, kes olid teel Katõni, veresauna toimumispaika, kus 1940. aastal tapeti Nõukogude kõrgemate võimukandjate käsul ligikaudu 25 000 Poola ohvitseri.

Pärast Teise maailmasõja lõppu ei ole Poolat nii ränk katastroof tabanudki. 2005. aastal suri paavst Johannes Paulus II ja poolakad leinasid teda kuus päeva. Viis aastat hiljem toimunu oli aga mitu korda hullem. Lennuõnnetuses hukkusid Poola eliidi parimad esindajad: president Lech Kaczyński, tema abikaasa, viimane Poola pagulaspresident, peastaabi ülem, keskpanga direktor, ombuds­man, välis- ja kaitseministri asetäitjad, mitu parlamendisaadikut.

See tragöödia mõjutas oluliselt Poola-Venemaa suhteid, ehkki nende edasine areng pole tänaseni päris selge.

Varssavi ja Moskva suhted on viimasel paarikümnel aastal olnud keerulised. See on tingitud ajaloolistest lahkhelidest (1920. aastal Poola-Nõukogude sõda, Molotovi-Ribbentropi pakt, Katõn), Poola välispoliitika euroatlandi orientatsioonist (tihedad suhted USAga, ühinemine NATOga), huvide kokkupõrkest ühiste naabrite juures (Ukraina, Valgevene, Gruusia) ja Venemaa energiapoliitikast (Nord Streami projekt).

Peaaegu kõik Poola valitsused on üritanud parandada suhteid Venemaaga. Konflikte idanaabriga on hinnatud iseseisva Poola välispoliitika nõrkuseks, mis takistab majandusliku koostöö arengut idaga, kahjustab Poola mainet läänes ning lõpuks tõestab ka Poola eliidi «postkoloniaalset sündroomi», mis ei võimalda neil luua normaalseid sidemeid Venemaa Föderatsiooniga.

Pikka aega jäid need katsed edutuks. Aleksander Kwaśniewski, Poola president aastail 1995–2005, oli pärit postkommunistlikust erakonnast, mille liikmeid süüdistati tihtipeale tihedates kontaktides Nõukogude Liidu ja Venemaaga. Ometi sekkus ta aktiivselt Ukraina oranži revolutsiooni, mis tõi võimule Viktor Juštšenko ja millega kaasnes tänapäevaste Poola-Venemaa suhete üks tõsisemaid kriise.

Siiski hakkasid suhted paranema, mille taga seisis peamiselt asjaolu, et Poola kuulub Euroopa Liitu. 2005. aastal, pärast Ukraina revolutsiooni, kehtestas Venemaa Poola liha ja muude põllumajandustoodete impordile embargo.

Poola vastas sellele 2006. aastal ELi ja Venemaa uue partnerlus- ja koostöölepingu (PCA) läbirääkimiste blokeerimisega. 2007. aastal tühistas Venemaa embargo peaaegu täielikult ning Poola soostus kõneluste alustamisega PCA II osas. See avas Venemaa võimude silmad. ELiga liitudes oli Poolast saanud oluline jõud Euroopas.

Kui Venemaa tahtis koostööd Euroopaga, tuli tal parandada suhteid Poolaga. Samasugune areng toimus Poolas. 2005.–2007. aastani võimul olnud Õiguse ja Õigluse Partei ajas üpris euroskeptilist poliitikat. Uus Kodanike Platvormi valitsus muutis märkimisväärselt Poola välispoliitika prioriteete.

Selle sihiks seati Poola positsiooni tugevdamine Euroopa Liidus. Nii otsustatigi ühineda Euroopa põhivooluga, mida esindavad Prantsusmaa ja Saksamaa, ning kujundada vastavalt ümber Poola välispoliitika, kaasa arvatud suhted Venemaaga.

Uus poliitika hakkas vilja kandma juba enne 10. aprilli. 2007. aastal asutasid riigid Poola-Venemaa keeruliste probleemide töörühma, mis pidi hakkama neid arutama poliitilise asemel teaduslikul, ekspertide tasandil. 2009. aasta septembris osales peaminister Vladimir Putin Teise maailmasõja alguse 70. aastapäeva ametlikul tähistamisel Poolas Gdański lähedal.

Putin tuli sinna sellest hoolimata, et Nõukogude Liitu peetakse Poolas kaasvastutavaks sõja puhkemise eest (Molotovi-Ribbentropi pakt, Poola ründamine 17. septembril). 7. aprillil osales Putin Poola-Venemaa ametlikul tseremoonial Katõnis, kus kohtus Poola peaministri Donald Tuskiga.
Kahe poliitiku poliitilise konflikti tõttu otsustas president Kaczyński korraldada 10. aprillil eraldi tseremoonia, mis aga jäigi toimumata.

Smolenski tragöödia kiirendas protsessi. Arvatavasti mäletavad kõik fotot, millel Putin ja Tusk seisavad õlg õla kõrval katastroofikohal. Mõni päev pärast õnnetust näitas üks suuremaid Venemaa telekanaleid Andrzej Wajda filmi «Katõn».

Seda vaatas ligemale kolm miljonit inimest. Paljud said esimest korda teada tõe selle Nõukogude mineviku tumeda lehekülje kohta. Mais sõitis presidendi kohusetäitja Bronisław Komorowski Moskvasse Teise maailmasõja lõpu 65. aastapäeva ametlikele pidustustele. Visiidi ajal anti talle üle uusi dokumente Katõni kohta.

Novembris võttis Venemaa riigiduuma vastu avalduse, milles tunnistati, et Katõni veresaun oli Stalini režiimi korraldatud kuritegu. 2010. aasta detsembris külastas president Dmitri Medvedev Varssavit. See oli Venemaa riigipea esimene ametlik visiit Poola viimasel kaheksal aastal. Poola hakkas lootma koostöö viljakat arengut, kuulutades, et kavatseb abistada Venemaad moderniseerimisel.

See aga on vaid mündi üks külg. On vaieldamatu tõsiasi, et Venemaal sai surma 96 silmapaistvat Poola kodanikku, sealhulgas vabariigi president. Mõned arvavad, et tegemist oli venelaste korraldatud rünnakuga, et Smolensk on otsekui teine Katõn. Ent milleks siis? Et kõrvaldada Kaczyński, kes tõenäoliselt oleks nagunii kaotanud 2010. aasta presidendivalimised? See ei tundu kuigi usutav.

Siiski püsib küsimus, kes vastutab tragöödia eest.

Poola ja Venemaa uurijad on selles osas tunduvalt erineval seisukohal. Venemaa on üksmeelselt süüdistanud presidendi lennureisi Poola-poolseid korraldajaid, kinnitades isegi, et halbadest ilmastikutingimustest hoolimata sundis piloote Smolenskis maanduma Poola õhuväe ülem (kes ka ise hukkus), kes olevat lisaks olnud purjus.

Poola möönab mõningaid omapoolseid probleeme, kuid soovib selgitada, milline täpselt oli maapealsete lennundusametnike osa: kas Smolenski sõjaväelennuväli oli valmis Poola delegatsiooni vastu võtma? Kui ilm oli nii halb, miks siis lennuvälja lihtsalt ei suletud?

Sellisel juhul oleks presidendi delegatsioon maandunud Moskvas või Vitebskis (Valgevene), mis oleks sundinud Katõni tseremoonia algust mõne tunni edasi lükkama. Venelased (aga ka poolakad) oleksid eelistanud sellist võimalust välistada.

Endiselt on probleemiks Katõn ise. Oluline osa veresauna puudutavatest Nõukogude arhiivimaterjalidest on endiselt Venemaa võimude otsusega salastatud, kuigi nii Poola kui ka Venemaa vabaühendused on korduvalt taotlenud nende avalikustamist. Poola ohvreid pole seni rehabiliteeritud – formaalselt seepärast, et nende juhtum on õiguslikult väga keeruline.

Venemaa võimud on küll tunnistanud NSV Liidu vastutust, kuid mitmesugused Venemaa ametiisikud, ajakirjandus ja «eksperdid» pooldavad endiselt Nõukogude ajalooversiooni, mille kohaselt Poola ohvitserid tapeti alles 1941. aastal sakslaste käe läbi. Samuti üritatakse kõrvutada Katõni veresauna ja Nõukogude sõjavangide saatust Poolas 1920. aastate algul, kellest paljud olevat laagrites hukkunud.

Samuti võib esitada küsimuse, millist kasu või kahju on toonud Poola uus «euroopalik» välispoliitika. Suhetes Venemaaga on meie positsioon kahtlemata varasemast tugevam, aga see ei lahenda veel kõiki probleeme. Tähtsamad ELi riigid on tunnustanud meid usaldusväärseks partneriks Euroopas, aga kas sel on ka mingi praktiline tähendus, ei ole veel selge.

Ja lõpuks, mis vahest kõige olulisem, tuleb küsida, miks Venemaa on valmis tunnistama meie ajalooversiooni Katõni ja laiemaltki 20. sajandi osas.

Tundub usutav, et venelased soovivad vahetada mineviku oleviku vastu. Nad on valmis tunnistama Nõukogude aja kuritegusid (millel on rohkem sümboolne kui praktiline tähendus), oodates vastutasuks, et Poola on Venemaa suhtes vastutulelikum näiteks ühise naabruse või energiapoliitika osas.

Kui see peaks nii minema, kujutaks see Venemaa reaalpoliitika võitu Poola idealismi üle, mis vaatab rohkem minevikku kui tulevikku.

Filosoofiadoktor Andrzej Szeptycki on Varssavi ülikooli rahvusvaheliste suhete instituudi abiprofessor ja ajakirja Nowa Europa Wschodnia (Uus Ida-Euroopa) kolumnist.